Kokatädi Ulvi keerutab kulpi Varbla kooli köögis

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kooli oma söökla tehti 1993. aastal, sellest ajast olen siin Varblas kokana töötanud,” ütleb Selja küla põliselanik Ulvi Laasma.
“Kooli oma söökla tehti 1993. aastal, sellest ajast olen siin Varblas kokana töötanud,” ütleb Selja küla põliselanik Ulvi Laasma. Foto: Urmas Luik

Maatüdruk Ulvi põrutas otse pealinna ja õppis seal kokaks-kondiitriks tädi eeskujul, aga marjamaale jäämise asemel naasis kodukohta ja keerutab 1993. aastast kulpi Varbla kooli köögis.

“Kodus ma süüa ei tee, siin teen mitu korda päevas, lasteaiale ja koolile, kolm lõunat, pikapäevarühmale ka, hommikul poole seitsmest alustan ja kolmest lõpetan,” räägib Ulvi Laasma, kes on üks Selja küla vähestest põliselanikest.

Kodunt tööle vallakeskusesse Varbla külla on tal tulla kilomeetrit kolm ja iga päev ligemale 100 suud toita. Nädala menüü on korralikult käsitsi kirjutatuna kooli teadetetahvlil väljas ja meie sealoleku reede kohta ütleb kiri, et lõunaks on böfstrooganov, makaronid, leib, tee, toorsalat, ooteks aga hapukoorekook ja mahl. See tähendab, et omaloomingut siin teha ei saa, kuid toidutegijale teevad rõõmu laste kiidusõnad, sest hea tujuga valmistatud roog maitsebki hea.

Kokatädi Ulvi õpib kursustel uuemaid roogi valmistama ja nippe, kuidas tervislikult, kuid säästvalt pakkuda parimat söögipoolist. Enda lemmikroad valmistab ta kalast või seentest, sest mere- ja metsaannid meeldivad talle.

“Vahel teen torti ka või küpsetan kooki, aga kanamunad tulevad mul poest, sest pesast neid enam tuua ei ole, rebased võtsid eelmisel suvel magusroaks 20 kana,” ütleb kenas sirelilillas kostüümis naine ja tema häälest aimub muret, mis reinuvaderite isu omaette talumajapidamisele tõi.

Sünnist saati Seljal elanud jutukaaslane meenutab aega, kui külas olid majad püsti ja rahvast rohkem kui paari käe sõrmede jagu. Läinute asemele on parimal juhul tulnud linnainimesed, kes suvitajatena siia juuri ei kasvata ega paikkonna möödanikust huvitu. Aga hea on see, et nad kõpitsevad merelähedases metsakülas üles muidu vaid jumala hooleks jäävaid talukohti.

“Kohe on lõunat sööma tulemas teine vahetus, kuuenda kuni üheksanda klassi lapsed,” heidab kokatädi pilgu kellale. See tähendab, et napp jutuaeg on ümber.

Vahetunnikell päästab lapsed nagu paisu tagant valla. Sööklas ootavad korralikult kaetud lauad ja need, kellel mahti õues olla, leiavad mängumuruplatsi Varbla vallast pärit kirjaniku Karl Ristikivi mälestuskivi lähedal.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles