Leesoja Thule harib nõiaaeda ja mõistab kaarnate keelt

“Ise peab olema tubli maal, loodust armastama,” räägib Leesoja talu perenaine Thule Lee, keda ümbruskonna inimesed tema teadmiste järgi nõiaks kutsuvad. Foto: Urmas Luik

Leesoja talu oma veesilmade ja kirevate lilleklumpidega on nagu pilt muinasjuturaamatust, kus tulija jõuab perenaise saatel nõiaaeda. Kolme maakividest kujundatud kiviringi sees juurduvad ravim- ja loitsutaimed, mille kosutavat väge teab rahvasuus Leesoja nõiana tuntud naine ning avitab neid, kes ta Varbla valla Selja külast metsa rüpest üles leiavad.

Pealinnast metsa

“Minu vaarisa ostis selle koha 1886. aastal kolme hõberubla eest, ta ei osanud kirjutada, allkirja asemel on paberil kolm risti. Tal oli kümme last ja minu vanaisa Hans Reinla on siit pärit, seda kohta nüüd perega taastamegi,” räägib Thule, tehes pisukest tööpausi maasikamaalt ning jalutades edasi astelpajuistanduseni.

Kasvutahet on kõiges, mis juuripidi mullas, kuigi maa pole siinkandis viljakas. Üksnes palju tahet, visadust ja tööd on olnud jumalatosin ehk 11 aastat tagasi pärast ülikooli pealinnast maale päriselt elama asunutes. Veesilmad on kaevatud sellepärast, et liig märga maad kuivemaks tõmmata, aias on tulnud pinnas täita, enne kui see midagi kasvatama hakkab.

“Vanavanematel oli hobusekasvatustalu, kaheksa hobust, kellest kolhoosi tulles jäeti tallu üks, seda käis külarahvas põllutöödeks laenutamas. Kui sain 12, suri hobune ära. Kui esimene traktor siinkandis mürises, nuttis papa põlluservas, sest hobuste aeg sai ümber,” meenutab lapselaps, kelle Leesojale asudes ei olnud enam mõttekas vana, lapsepõlvemälestustega täidetud eluhoonet taastama hakata.

Elu päikesesäras

Aga 1930. aastal laotud palksaun ilmestab oma veidi tahmunud näoga õuepealset ja selle katuse all kasutab Thule endas veerandsaja aasta eest avanenud nõidumise kunsti. Salapära õhkub madalast ruumist, üle mille ukse piilujale vaatavad vastu looma pealuu, kasevihad, pargitud pehme lambanahaga kaetud istumisalused.

Thule jutustab, et Selja küla jääb Kihnu, Ruhnu ja Abrukaga samale joonele ja seepärast särab seal kogu aeg päike ning kasvavad soojalembesed taimed. Üle 80 pojengisordi ootab pika talve järel õite avanemisega ja üks koolitusi, mis Leesojal tehtud, oligi selle imelise lille kasvatamisest huvitatutele.

“Hoolimata sellest, et teeme koolitusi, pole siin, hajaasustusega külas, inimesi, vaikus on ümberringi ja ääretult puhas loodus, sest ümbruskonnas pole tööstust,” jalutab perenaine ringiga tagasi ja matsakas pruunikasvalge kohevakarvaline Pärsia kass arvab, et aeg on ennastki esitleda.

Üle pea lendleb ronkmust kaarnapaar, metsa poolt külatee suunas. “Krraa-krraa!” kajab neile õuest vali vastutervitus.

“Need on minu linnud – kaarnad, pidid elama 80aastaseks, viin neile mune toiduks, tulevad lähedale, aga täna on nad häiritud, sest võõrad on siin,” mõistab Thule kostiliste keelt ja käitumist.