/nginx/o/2011/05/13/581720t1h4238.jpg)
Remonditöökoja vanemtööline ehk OÜ Selja lukksepp-keevitaja Ilmar Roots tuleb poole kilomeetri kauguselt kodunt lõunalt oma “mersuga”, rattaga, mille pargib korralikult hoidlasse.
Lukksepp Ilmar Roots sõitis krossi ja võitis medaleid
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
14. mai 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kaseküla oli siin kogu aeg, viis maja oli siin, muu oli lage põllumaa, aga ühelt maalt oli see Selja küla, kuhu tulid silikaat, söökla, Priidud,” räägib mees, kes nimetab ennast aborigeeniks, sest on põliskohalik.
Ülejäänud seljalased ehk kohalikud räägivad Ilmarist kui kuldsete kätega mehest, kes ühegi töö ees põnnama ei löö, suitsu ei tee ja viina ei võta, teeb igal talvel suusaraja ja lastele liuvälja.
“Kolhoosiesimees sai mul 1963. sügisel natist kinni, olin elektrikute abiline, pani Väike-Maarja kutsekooli, lõpetasin selle nii noorelt, et atestaadi sain alles järgmisel aastal kätte,” räägib Ilmar ajast, kui ta Selja kooli järel kaheksanda klassi Toris käis ja siis ametit õppima läks.
Aga külapoisil oli oma unistus: sõita krossi. Juhus viis ta vanema vennaga kokku spordiala pühendunud harrastajatega ja unistusest sai tegelikkus, NSV Liidu meistersportlase tiitel motokrossis ja meistrikandidaadiks saamine autorallis veoautode klassis. Harjutusrada oli kodu lähedal Muraka külas, seal, kus nüüd on kolm maja.
“Nende tsiklite pärast saigi töökotta jäädud,” kostab mees, kes omal ajal tõi krossisõitjana aupaistet Vändra katsesovhoosile kui tööandjale. “Üks vaip on tolle aja medaleid täis kodus,” muigab ta.