Kolme varbaga laanerähn eelistab vanu puid

Foto: Karl Adami

Ei möödu vist metsaskäiku, kui ma ei kuuleks või ei kohtaks rähni. Enim olen silmanud suur-kirjurähne, kellest mõni on mulle väga tuttav. Nimelt mööduvad mu rajad sepikodadest, kus nad käbisid lahti taovad. See on tore tunne, kui inimese kohalolekust hoolimata ajavad linnud rahumeeli oma asju. Kui aga suur-kirjurähni kogemata ehmatada, ei hoia too oma arvamust enda teada, vaid kuulutab valju häälega kogu ümbruskonnale, mida ta häirijast arvab. Kuid meie metsades tegutseb ka rähn, kes nii häälekas pole.

Eestit on õnnistatud küllalt paljude rähniliikidega. Üheksast liigist hakkab kolmvarvas-rähn ehk laanerähn silma mitmel põhjusel. Nagu nimigi ütleb, on tal kolm varvast, samal ajal kui ülejäänutel on neid puudel liikumiseks neli. Laanerähn on meie üks väiksemaid rähne ja temast pisem on üksnes väike-kirjurähn, kes on tihase mõõtu. Laanerähn püsib­ aasta läbi samas sulestikus, jättes musta-valgekirju üldmulje. Isaslinnu kukalt ehib aga kollane mütsike, emaslinnu pealagi on ühtlaselt mustvalge. Minul on seni vedanud laanerähnineidudega, keda olen kohanud kümneid kordi. Kollase mütsiga härrasid olen trehvanud vaid kahel juhul.

Foto: Karl Adami