Selja algkoolis heliseb kell sel kevadel viimast korda

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tori valla Selja algkooli õpilased astuvad õpetaja Külli Priske saatel söögivahetundi, kilomeetrise matka järel on nad külasüdames sööklas ja tunni aja pärast tagasi koolimajas.
Tori valla Selja algkooli õpilased astuvad õpetaja Külli Priske saatel söögivahetundi, kilomeetrise matka järel on nad külasüdames sööklas ja tunni aja pärast tagasi koolimajas. Foto: Urmas Luik

Selja algkooli õpilased pakivad ennast õuerõivaisse ja lähevad söögivahetundi, see tähendab neile kilomeetrist jalutuskäiku külasüdame sööklasse ja tagasi, sest 1890. aastal ehitatud hoones euroametnike arusaamadele vastavat lõunatamise kohta pole.

Ega saagi olema, sest 11 õpilasele ja viiele töötajale heliseb siin majas viimane koolikell 3. juuni aktusel.

Tori vallavolikogu otsusega suletakse Selja algkool säästmiskaalutlustel ja vallavalitsuse moodustatud likvideerimiskomisjoni juhib vallavanem Mart Vaiksaar. 1. juulist 2011 seda alghariduse kantsi ametlikult enam ei ole.

Ühe käe sõrmedel

Selja on ainus Pärnumaa poolesaja kooli hulgas, kus direktor tarkusepäeval esimesse klassi astujatele ega teise, kolmanda ja neljanda jütsidele kõnet ei pea.

“Vald korraldas ümarlaudu viies külas, neljas olin kohal. Mind huvitas näha, kui paljud lapsevanemad tahavad, et Selja kool jääks kodu lähedal alles, nende leige huvi tegi mind nukraks,” räägib Selja algkooli direktor Pille Paidla, kes läinud sügisest Järvamaalt siia juhatajaks tuli ja sellest sügisest uue töökoha peab leidma.

Jumalatosinast õpilasest neli on kohalikud Selja külast, teiste koolitee on pikem, üks laps tuleb Muraka ja kuus õpilast Piistaoja külast. Mõlemasse on kümmekond kilomeetrit ja seda teed kodu-kooli vahel lühendab valla buss.

Nende vanemate valida on, kas lapsed hakkavad käima lähemates Tori või Tootsi põhikoolis või pannakse nad linna tarkust taga nõudma.

“Vanematele on oluline, et laps saaks hea hariduse, nende küsida on, kas õpetajad ikka oskavad anda ainet, kas neil on vastav kvalifikatsioon,” nendib direktor, kelle sõnutsi kohaliku algkooli kinnipaneku jutud tiirlesid paar aastat enne otsuse tegemist.

Sügisest tulnuks nelja kevadise neljanda klassi lõpetanu asemel esimesse lausa kuus tüdrukut-poissi ja õpilaste arv saanuks selle õppeaastaga võrreldes kahega plussi.

“Inimestele jõuab alles hiljem kohale, mida tähendab külakool,” rõhutab töökogenud Paidla. “Kõik lapsed ei sobi kohe alguses rahvamassi, neil võtab kohanemine aega ja paljud lapsed vajavad individuaalset õpetamist, lähenemist.”

Teine sulgemine

Seda hingust, mida kannab endas 120 aastat tagasi ehitatud koolimaja oma veidi nagisevate treppide ja ahjusoojade klassitubadega, ei koge asfalditud ümbrusega koolkombinaatide seinte vahele surutud kunagi.

Seljal on kaks liitklassi, esimene ja kolmas nelja ning teine ja neljas seitsme õpilasega. Klassiõpetajad on Pille Paidla ja Saaremaalt pärit Külli Priske. Muusika- ja kehalise kasvatuse tunde annab Katrin Luhasaar. Kooliaeda ja -maja hoiavad korras Ülle Puust ja Marianne Okas. Ongi kogu personal, kelle üleslugemiseks jätkub ühe käe sõrmedest.

Koolijuhi päikesepoolses napi põrandapinnaga kabinetis on nähtavale seatud tänukirjad, sealhulgas “Kauneima metsalaulu” konkursil eduka esinemise eest ja valla heakorrakonkursil “Kaunis kodu 2008” saavutatud esikoha eest.

Teadetetahvlil ripub arvutikirjas tekst “Selja kooli valsi” sõnadega, mille on riimi seadnud Muraka küla laulumeister Mari Andrekson. “Sirelid, sarapuud hoidmas on maakivist müüre, nõnda siin mäeveerul seisad, mu kodune kool …”

Ülemöödunud sajandil, kevadkuul 1857 käis kohalik mees Andres Saal endale vallakohtu ees õpetajakohta nõutamas ja sügisest hakkasid lapsed klassitoas a-d ja b-d pähe ajama. Esimene koolimaja, puust, valmis järgmiseks sügiseks ja Saal pidas koolijuhataja ametit 17 aastat jutti.

Aastat 1857 loeb Selja kool järjekindla ja pideva hariduse andmise alguseks, see kestis katkematult kodumaal Brežnevi ajal hoogustunud väikekoolide sulgemise kampaaniani. Kevadel 1976 helises siinsete kiviseinte vahel kolmeklassilise kooli tüdrukutele-poistele, praeguseks keskikka jõudnutele viimast korda koolikell.

Eesti Vabariigi ja sinimustvalgete õhinas otsustas kohalik omavalitsus, et Selja algkool tuleb taas avada. Sügisel 1992 kõlas majas jälle koolikell ja direktor Elli Toomtalu soovis lastele edukat algavat õppeaastat.

Selle üle, mis nüüd saab kenasti remonditud ja tuult pidavate suurte aknaruutudega majast, mille mansardkorrusel asub ka külaraamatukogu, käivad mõtted Pärnu jõe ääres Tori põrgu vastaskaldale ehitatud ajaloolises vallamajas mitmendat ringi. Üks võimalusi on teha hoonesse külakeskus, mis hoiaks eluvaimu üleval, ja paljudel kohalikel hargneks siinsete seinte vahel meenutuskera oma koolipõlvest.

Rõõmsa sädinaga tulevad söögivahetunnilised. Koolipäev läheb edasi, õppetundide lõppedes jääb osa pikapäevarühma bussiaega parajaks tegema, aga kui on laulukoori proov, kogunevad suurde teepoolsesse klassituppa klaveri ümber kõik 11 last. Viimase esinemiseni on jäänud alla kolme nädala.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles