Talisuplus on mõnus ehk Kuidas mind tunniga ära räägiti

Üheksas jaanuar. Ärkan kell 8.30 ja ajan end sooja vatiteki vahelt välja. Tuba on külm. Termomeeter aknalaual näitab, et õues on miinuskraadid. Aknast välja vaadates katab maad õhuke lumevaip ja mu autot kerge jääkirme. Mõtlen, kui külm igal pool on, ja lähen sooja duši alla.

Pool tundi hiljem kraabin auto jääst puhtaks. Vana diiselmootoriga sõiduvahend ei taha kuidagi soojaks minna. Lõdisedes kulgen oma Passatiga tööle. Juba tunni pärast on mul intervjuu talisuplejatega. “Hullud,” mõtlen endamisi.

Kokkulepitud ajal jõuab toimetusse Pärnu talisuplejate seltsi trio: president Tõnu Kütt ning liikmed Eve Paugus ja Jüri Koger. Alustan klassikaliste küsimustega “Miks te seda teete?” ja “Kas külm ei ole?”.

Seltsi president Kütt põrutab kohe: “Aga miks mitte? Oled sa seda proovinud?” Vastan, et ei ole. “No miks mõnele meeldib naabrimehe naine? Miks mõnele meeldib rattaga sõita? Samuti on taliujumisega,” räägib Kütt lõbusalt. “Karastamise pärast. See suurendab vastupanu haigustele. Muidugi annab ka hea enesetunde.”

Veeskäijate president selgitab, et iga inimene peaks juba lapsest saati end karastama, selleks et haigused nii kergelt külge ei hakkaks. Küti väitel on karastamine seegi, kui käia külma ilmaga õues ja seejärel sooja tuppa tulla.

Kolm “hullu” vaatavad mulle sügavalt silma ja räägivad südamest, kui mõnus on end keset päeva karastada. Kutsuvad mindki, kuid keeldun viisakalt.

Pärnu suplejate seiklused said alguse üle kümne aasta tagasi, kui Kütile hakkas talisuplus huvi pakkuma. Esiti käis üksi Pärnu jõe kaldal Veteranide pargis, sest sinna pääseb autoga ligi. Kuid ühel päeval luges Pärnu Postimehest Nikolai Pribõlski kuulutust, kus ta küsis, kas Pärnus leidub mõni mees, kes käib talvel ujumas.

Nii saidki mehed kokku ja hakkasid külmas vees ühes käima. Peagi lisandus kaaslasi. Meestel oli huvi suur ja nad said teada, et sel alal isegi võisteldakse. “Eriline stiimul oli taliujumise maailmameistrivõistlused Jurmalas. Võistlesid ka eestlased,” jutustab Kütt. “See oli umbes kuus aastat tagasi. Et võistelda, pidid sa kuhugi klubisse või seltsi kuuluma. Nii me oma MTÜ tegimegi.”

Nikolai Pribõlski (paremal) on iga päev ujumas käinud juba 16 aastat järjest. Foto: Urmas Luik

Seltsi president pakub, et nende juurest on läbi käinud sadakond inimest, kuid enamik neist ei ole järjepidevad talisuplejad. “Paljudele tööinimestele ei sobi kellaaeg, kuna me käime iga päev kell 13,” arvab ta. Nädalavahetuseti kogunetakse kell 10.

Praegu leiab igal lõunal jõe kaldalt vähemalt 15 autot ja niisama palju inimesi. “See on juba traditsiooniks kujunenud,” kinnitab Kütt. “Aktiivseid käijaid on meil 25.”

Neljandat aastat ujumas käiv Paugus käib talisuplemas hea enesetunde pärast. “See adrenaliinitulv on mõnus. Tund pärast suplust tunned, et oled tegutsemistahet täis,” seletab harrastaja, lisades, et rolli mängib meeldiv seltskondki. “Meil on eranditult kõik väga toredad inimesed.”

Paugus sattus talisupluse seltsi nii, et käis augustist alates iga päev meres ujumas. Kui talv tuli ja meri läks jäässe, oli vaja leida koht, kust veele ligi pääseda. Temagi leidis lehest artikli seltsi tegemistest ja nii ta liitus. “Ega ma üksi, kang käes, jõe peale auku raiuma lähe,” märgib Paugus. “Turvalisus on tähtis. Me käimegi nüüd nii, et vaatame üksteise järele ja keegi üksi ei jää. Võib ju juhtuda mida iganes.”

Kui eelkõnelnud naudivad külmast veest saadavat head enesetunnet, meeldib Kogerile eelkõige võistelda. “Tavaliselt supeldakse üks kuni viis minutit. Aga need, kes tahavad ujuda kas 25, 50 või kõige pikemat, 450meetrist maad, peavad treenima, et ta seal vees kestaks,” avaldab Koger.

Paugus sekkub: “Sellel asjal ongi kaks poolt. Üks on suplus, teine taliujumine. Suplus on karastamine, taliujumise alla läheb võistlemine ja ujumine klassikalises mõttes.”

Koger jätkab: “Mina läksin esiti suplema, aga nüüd olen taliujuja. Sõidan muidu kestuskrossi ja mul oli kogu aeg häda nohuga: õhk ei käinud läbi. Ma ei jõudnud sõita. Hakkasin siis kolm aastat tagasi oktoobrist regulaarselt vees käima. Iga jumala päev! Praeguseks on kõik külmetushaigused läinud ja terviseprobleeme mul ei ole.”

Pärast pikka ja kirglikku kiidulaulu annan siiski lubaduse olla kell 13 platsis.

Kümme minutit enne täistundi jõuan kohale ja suundun kogenud talisuplejate keskele, et viimaseid näpunäiteid saada. Üks mees soovitab kindlasti enne sissehüppamist sügavalt sisse ja välja hingata, muidu tõmbab hingetoru justkui kokku ja hingata on raske. Teine soovitas siis sisse hüpata, kui strateegiline koht puusa ligi vett puutub. Kolmas soovitab kaelani vette minna ja siis ujuma hakata. Neljas teab rääkida, et täna on ideaalne ilm: vesi olevat 0,5 ja õhk 2,3 kraadi.

Selleks ajaks on kaldale kogunenud vähemalt 12 fanaatikut, kes kibelevad vette. Täpselt täistunnist koorime riided seljast ja liigume jõkke.

Jalalabad vees, tekib tunne, nagu­ vesi oleks tulikuum. Kahjuks möödub see tunne kiirelt. Kui strateegiline koht puutub vett, hüppan kõhuli ja hakkan konna ujuma. Kohe tuleb meelde, et olin unustanud soovituse hingata enne sügavalt sisse-välja. Söögitoru tundub kui jääs ja hingata on raske.

Tõusen püsti ja teen hingamisharjutuse. Sealt edasi on kõik juba puhas mõnu: karge vesi ja õhukesed jääviilud paitavad keha ja kõditavad meeldivalt. Teeme kaaslastega väikese tiiru ja sammume veest välja. Külmas jõevees veetsime umbes minuti. Tunne on värske ja keha suriseb.

Enne ujumist oli pisut jahe, hoidsin kapuutsi peas ja käsi taskus, aga pärast suplust valdas tunne, nagu väljas oleks 20 kraadi sooja.

Panen kuivad riided selga ja lähen tagasi toimetusse, hinges hea tunne, et ületasin end.

Kulminatsioon saabub pärast lõunasööki ja siinset kirjutades meenu­vad Pauguse sõnad “adrenaliinitulv” ja “tegutsemistahe”. Nii oligi.

Isegi üks minut jäises vees tagab ülejäänud päevaks värske oleku ja selge pea.

Leidke see veerand tundi ja turgutage ennast lõunapausil karges vees, tunne on maru hea.