Estonia pitsabaar harjutas pärnakad pitsat sööma

Kokk Luule Joona teab aastatepikkusest kogemusest, et eestlaste lemmikuteks Estonia pitsabaaris on Topolino, Fransescana ja Bolognese õhukese põhjaga pitsad. Foto: Urmas Luik

Teadmata midagi pitsadest, tuli kokk Luule Joona õepoja kutsel 1993. aastal Pärnusse Estonia sanatooriumi Peetri Pizzasse tööle, arvates, et ajutiselt asendab kroonusse läinud sugulast. Läks aga nii, et Luule jäi ja küpsetab siin tänini.

Sel sajandil sai Peetri Pizzast Estonia pitsabaar ja bistroo, aga kui see koht 1992. aastal avati, oli ta kuurortlinna esimene ja mõnda aega ainus pitsarestoran.

18 aasta eest siin esimest korda elus pitsat proovinud Luule on kui pagar, kes saia ei söö. Tainatooted, nagu saiad, pitsad, hamburgerid, polevat tema rida. Küll aga nende valmistamine.

Kotletisaiu, tõsi, Estonia pitsabaaris ei pakuta, kuid lühemat aega on need menüüs olnud. Peale pitsade pole inimesed siin suurt midagi muud süüa tahtnud. Kui juba pitsabaar, siis ikka pitsa. Ja just see õhema põhjaga, mitte pannipitsa, teab kokk Luule oma klientide maitse-eelistusi.

Vihmaga pitsat sööma

Luule meenutab, et kui ta Peetri Pizzas 90ndatel alustas, oli tööd “õudselt palju”. Köögis askeldas hommikust õhtuni igas vahetuses paar kokka ja teist niisama palju abitöölisi, kes pitsakatete tarvis lõikematerjali ette valmistasid. Põhja tainamaterjali segati kokku mitu laari päevas. Ahi huugas vahetpidamata, kuumadel suvepäevadel kerkis baaris temperatuur 38 pügalani, istekohad sees, terrassil ja murul sööjaist tulvil.

“Suviti on meil praegugi, sõltumata ilmast, palju külastajaid. Kui vihma hakkab sadama, jookseb rannatäis inimesi pitsabaari varju. Me juba teame, et kui taevas tumedaks kisub, tuleb tainast hakata tegema,” on aastatepikkune ilmavaatlemine Luule ettenägelikuks teinud.

Kollektiiv nagu söögikohtki oli 1990ndate alul noor ja lusti täis. Vahel juhtus, et kired naljalembese köögirahva seas läksid sedavõrd kuumaks, et päädisid toidusõjaga. Luule õepoeg viskas nõudepesijat jahuga ja sai vastu veega. Köögipõrandal lainetas jahupuder ja personal oli naerust kõveras.

“No ega pitsat saagi matusemeeleolus teha. Kuigi ma ise pitsat ei söö, tean kogemusest, et hea pitsa saladus on rõõm. Süüa tuleb üldse südame ja hingega ning rõõmsas tujus teha. Minu meelest ei tohiks vihasena köögi ligigi minna,” jagab Luule maitsva toidu valmistamise nippe.

Praegune aeg on baaris rahulikum, toidutegijaid on kolm, igas vahetuses üks. Luule jutu järgi kutsub ta end kolleegidega lühendiga KKK. Parafraseerides nõukogudeaegset nimetust kokk-kondiiter-keevitaja on baarirahvas asendanud sõna “keevitaja” “koristajaga”. “Kuigi mine sa tea, ehk tuleb tulevikus keevitadagi,” naerab Luule.

Öömüük segas puhkajaid

Võõramaist päritolu pitsa võtsid pärnakad taas iseseisva Eesti riigi algul hästi vastu. Keegi polnud seda varem saanud. Pitsakatte komponente ananassi, paprikat ja šampinjone maitses mõnigi klient esimest korda just siin. “Ananassi armastatavad eestlased tänini, paprikat pole nii omaks võetud,” ütleb Luule.

Kaup toodi baari otse Tallinnast, provintsilinna toidupoodide nigelale valikule pitsategijad loota ei saanud.

Läbi aastate on Estonia pitsabaari menüüs olnud vähemalt 20 nimetust pitsat.

Luule ütleb, et 1992. aastast söömaskäijate maitse-eelistused pole aastatega suurt muutunud. Püsikundede puhul teab ta enne tellimist, mis kattega pitsa ahju pistab.

Põhjaliku interjöörimuudatuse tegi baar läbi kolme aasta eest. Kes siin enne 2008. aastat käinud, mäletab, et 90ndatest uuenduskuurini oli söögiruum seinaga poolitatud.

Praeguste pastelsete laudade - pehmete istmete asemel olid rohelist ja musta värvi pingid, dekooridetailides valitses punane. Luule räägib, et ettekandjate (keda mõneteist aasta eest oli märksa rohkem kui praegu) rõivastuski oli nendes toonides.

90ndatel käis ost-müük mitut moodi: letist, lauast ja otse köögiaknast. Kuumal suvel lookles igaühe taga kilomeetrine saba. Populaarse Pingiviini jäätise letist kujunes pisemate klientide kogunemiskoht.

Kui luugist sai kaasa osta, jooksid Luule ja vahetuse paariline kokk kui oravad rattas. Üks tegi süüa, teine askeldas tellimuste ja rahaga.

Seda varahommikust kella kaheni öösel. “Nüüd on rahulikum aeg ja oleme köögis ühekaupa,” ütleb Luule.

Luugiärile tõmbasid kriipsu peale pahased puhkajad, kes baaripealsetes numbritubades hiliste sööjate tõttu rahulikult magada ei saanud.

Hea toit paneb suu lukku

Saapamaa rahvalt endalt Luule tagasisidet itaallaste rahvusroa kohta pole saanud. “Aga tundub, et meie pitsa inimestele meeldib. Ettekandja ikka vahel tuleb ja ütleb, et jälle kiideti,” lausub Luule.

Kokk teab, et kui eestlane jääb toiduga rahule, on ta vait ja lahkub einestamise järel sõnagi poetamata. Suu teeb lahti vaid siis, kui on midagi laita, aga õnneks juhtub seda harva.

Hea sõnaga on heldemad põhjanaabrid. Vahel pistab mõni julgem pea köögiukse vahelt sisse, et kokka kiita ja tänada.

Soomlaste lemmik on firmapitsa Estonia, kus peal keedusink, kana ja vorst ning sibul, ploom, paprika ja juust.

Praegu pakutakse pitsabaaris kohapeal tehtud kooke ja torte, 90ndail sellist luksust polnud. Olid küll salatid, mujalt toodud saiakesed ja seljanka, mida tänini palava ilmaga hästi ostetakse, aga pitsadega võrreldavat müügiedu pole ühelgi teisel roal olnud.

“Isegi päevasuppe ega -praade ei taheta. Minu meelest on nii, et kes üle meie läve tuleb, see ainult pitsat tahabki,” ütleb Luule.

Tõsi, päeva pitsaga enamasti ei alustata, siis lähevad kaubaks võileivad ja omlett.