Surm saabub siis, kui määratud

Relva asemel eelistab kaplanist kapten Endel Apsalon hoida käes fotoaparaati. Foto: Asso Puidet

Pärnumaal Kilingi-Nõmmel kasvanud ja koolis käinud ning kesk Afganistani lahinguvälju kaplani ametit pidav kapten Endel Apsalon peab juttu sõdurite posttraumaatilisest stressist võimendatud pseudoprobleemiks.

“Kui inimene teeb enesetapu või kedagi teist ära tapab, siis seal on kolm, neli, viis probleemi, mis ühel hetkel haakuvad, ja missioon on võib-olla ainult mingisugune pisikene osa kogu masinavärgist,” rääkis Apsalon, kelle hinnangul ei tohi sõjas käinud ja surma näinud mehi pidada potentsiaalseteks kurjategijateks.

Selline väärarusaam on kaplani sõnutsi ajakirjanduse tekitatud.

“Kui kirjutada, et ehitaja lasi oma sõbra maha, ei ole selles põnevust, aga kui öelda, et elukutseline, missioonilt tulnud kaitseväelane, kes võib-olla ei ole enam aastaid kaitseväelane, teeb seda, siis see ju müüb,” argumenteeris Apsalon.

Kui üldse miski, siis mitte niivõrd otsene lahingukogemus kui kodunt eemal olek kipub Apsaloni hinnangul sõdureid muserdama. “Paljud on ju pereinimesed, kodus on noored abikaasad ja väikesed lapsed,” tunnistas Apsalon sõdurpoiste südamevalu.

Mis aga puutub võimalusse lahingus langeda või vigastatud saada, siis selles suhtes on jumalasulane Apsalon kindel, et inimesega ei juhtu mitte midagi, kui nii ei ole määratud. Ja kui on määratud, võib see juhtuda Tallinna–Tartu maanteel.

“Üldiselt on nii, et peast ei lange juuksekarvgi, kui see ei pea langema: meie päevad on ette määratud ja ei saa midagi juhtuda, kui me ise ei tee rumalusi,” avaldas Apsalon, kes usub, et kõik on nagunii kõrgemalt poolt paika pandud ja sõduril pole vaja teha muud, kui reeglitest-eeskirjast kinni pidada.