Kalev Vilgats: Kas peaks vahetama Eesti hümni?

Kalev Vilgats Foto: PP

Kirjutasin läinudlaupäevases lehes rubriigis “Nädalast jäi kõlama” lühikese arutluse “Hümni mängimata jätmise õppetund” (PP 06.01.18). Sellele tekkis uuel nädalal telefonitsi teatud tagasiside, kui lehelugejad oma arvamust avaldasid. Miks mitte, juubeliaasta algus on paslik aeg aruteluks selle üle, kas Eesti peaks vahetama riigihümni.

Ühe helistaja arvates on hümni tarvis vahetada juba sel põhjusel, et kolmas salm kõlab usuleigete eestlaste esituses veidi­ silmakirjalikult (“Su üle Jumal valvaku ...”). Samuti leiti, et kui kaua võib meil olla Soomega sama hümn?

Üldiselt teatakse, et meie hümni viis pärineb Soome heliloojalt Friedrich Paciuselt ja sõnad on Johann Voldemar Jannsenilt. Pacius, kes oli Saksa päritolu, lõi viisi 1848 (tähenduslik revolutsioonide aasta Euroopas). Ta viisistas Johan Ludvig Runebergi luuletuse “Meie maa” (“Vårt land”).

Jannsen kirjutas sõnad 1869. aasta algul ja temale oli eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868 ilmunud laul “Hioma – ehk issamaa laul”. Hümni algtekstide päritolus veel sügavamale minnes selgub, et asjasse on segatud ungarlasedki – nii et üks tugev ugri-mugri värk.

Kui kaua võib meil olla Soomega sama­ hümn?

“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” kanti avalikkuses ette esimesel üldlaulupeol 18.–20. juunil 1869. Ilmselt pidi laulus midagi olema, et see populaarseks muutus. Vikipeedia andmetel jäi see Eesti rahvuslipu õnnistamisel 1884 Otepää kirikus ainsa isamaalise lauluna kõlama. Tsaarivõim keelustas “Mu isamaa, mu õnne ja rõõmu” laulmise aastal 1913. 1917. aasta sündmuste ajal lauldi seda hümnina.

Väidetavalt pärast seda, kui 23. veebruaril 1918 oli Pärnus Endla rõdult välja kuulutatud Eesti Vabariik, kõlas spontaanselt “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.

Ilmselt tundus juba 1930ndatel, et hümn on veidi raskepärane ja vanamoeline. Miks muidu kuulutati 6. jaanuaril 1935 välja võistlus uue hümni saamiseks? Jäi siiski senine hümn. Miks nii, vajab targematelt inimestelt üle küsimist. 1991. aastal, kui iseseisvus taastati, asus oma kohale hümngi.

Pea 50 okupatsiooniaasta jooksul oli hümnide sarnasusest kasu. Soomlaste ametlikel külaskäikudel Eestisse mängiti nende hümni, mida kohalikud parteituusad pidid pika hambaga seistes kuulama. Ilmselt oli inimesi, kes lõpetasid päeva Soome raadiost “Maamme” lauluga.

Helistajad pakkusid, et Eesti võiks võtta hümniks Gustav Ernesaksa viisistatud Lydia Koidula luuletuse “Mu isamaa on minu arm”, mis nõukogude ajal oli meile hümni eest. Tõesti, meenuvad laulupeo ülekanded teles, kus koorid ja rahvas laulsid “Mu isamaad” spontaanselt ilma, et keegi oleks dirigeerinud. Ent Ernesaks olevat öelnud, et ei tahtnud “Mu isamaa on minu arm” laulu hümniks, sest see polnud selleks kirjutatud.

Üks ettepanekuid oli, et hümniks sobiks “Eesti lipp” (“Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga ...”) või Tõnis Mägi võimsalt kõlav “Koit”.

Siinkirjutaja tunnistab ausalt­, et tal pole selget seisukohta, kas vahetada hümni. Ja kui, siis millise isamaalise laulu vastu. Miskipärast tundub, et kui hümni valimistel hääletamiseks läheb, jäävad Pacius-Jannsen peale, aga arutlegem siis hümni üle!