Juba üle paari aastakümne on pea iga kuu saanud mõni õnnetutest Pärnu puitelamutest selga narrikuue, nii et sealt möödumine sunnib imestunult kulme kergitama ja seejärel häbelikult silmi maha lööma. Olukorras, kus vaesus, rumalus, ahnus ja hoolimatus dikteerivad Pärnu välisilmet, torkavad eriliselt silma harvad vastupidised näited. Ühest sellisest kõrvaltänavas valmivast pärlist sõitsin hiljuti juhuslikult mööda. Oma silmi mitte uskudes tagurdasin, veendumaks, ega silmad mind peta. Selle majaomaniku töö tulemus panigi mind neid ridu kirjutama.
Tekkis siiras soov tänada naudingu eest, mille tema värskelt remonditud maja vaatamisest sain. Usun, et kõik oma kodulinnast hoolivad pärnakad ühinevad minuga. Oma kinnisvarast hoolivad omanikud ei tohiks olla harukordne nähtus, mis inspireerib sulge haarama, paraku on sadade pilatud majade kõrval normaalselt korrastatud majade hulk vähemuses. Mitte et vana muutmine oleks tingimata halb. Oh ei, vahel tuleb oma aja ära elanud ehitisi lõhkuda, et uutele ruumi teha, kuid alati tuleks püüelda selle poole, et parandused vana hoonega sobiksid ja uus harmoneeruks miljööga. Vanade ja väärikate hoonete lammutamine ja asendamine rämpsehitistega on mõistetav peale enda ei millestki hoolivate äriinimeste seisukohast. Selleks, et see neil ei õnnestuks, ongi ju ellu kutsutud instantsid, mis ei tohiks seda lubada. Võrreldes Tallinnaga on meil selliseid juhtumeid olnud vähe, kuid siiski.
/nginx/o/2018/01/24/7510997t1h871b.jpg)
/nginx/o/2018/01/12/7480741t1h7927.jpg)