Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/24/7510997t1h871b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/12/7480741t1h7927.jpg)
Minu nii kodu- kui välismaised tuttavad on maininud, et olenemata ilmakaarest, kust Pärnusse siseneda, saab tulija jubeda emotsiooni. Seda põhjusel, et hulk 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud puumaju on korda tegemata või, veel hullem, “korda tehtud” täiesti sobimatute akende, harvem niisama kohatu voodri ja valede liistude paigaldamisega. Muidugi pole tuttavate arvamus mulle üllatav, targu olen jätnud mainimata, et see olukord pole omane ainult Pärnu suubuvatele maanteedele, vaid kogu linnale.
Juba üle paari aastakümne on pea iga kuu saanud mõni õnnetutest Pärnu puitelamutest selga narrikuue, nii et sealt möödumine sunnib imestunult kulme kergitama ja seejärel häbelikult silmi maha lööma. Olukorras, kus vaesus, rumalus, ahnus ja hoolimatus dikteerivad Pärnu välisilmet, torkavad eriliselt silma harvad vastupidised näited. Ühest sellisest kõrvaltänavas valmivast pärlist sõitsin hiljuti juhuslikult mööda. Oma silmi mitte uskudes tagurdasin, veendumaks, ega silmad mind peta. Selle majaomaniku töö tulemus panigi mind neid ridu kirjutama.