Arnold Rüütlist muiates ja tõsiselt

President Arnold Rüütel. Foto: Madis Sinivee

Peeter Ernitsa kirjapandud mälestusi “Viimane Rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal­ ja ajas” oodati aastaid, seda enam, et autor avaldas Maa­lehes aeg-ajalt mõne katke, lubades kohe teose ilmumist. Selle kohta, miks raamat ikka veel viibis, ringles igasugu kuulujutte.

Lugesin Rüütli mälestusi aegamisi ja mõttega, seda enam, et teos on mulle näppu puutunud arvustustes saanud valdavalt kriitikat. Öeldagu mida iganes, aga raamatust on tunda Rüütlit igalt leheküljelt.

Selgelt aimatavad on need perioodid, millest ta räägib meelsamini (1.–5. peatükk), ja need, kus midagi jääb lõpuni rääkimata või üldse välja ütlemata.