Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486465t1hef5e.jpg)
Peeter Ernitsa kirjapandud mälestusi “Viimane Rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas” oodati aastaid, seda enam, et autor avaldas Maalehes aeg-ajalt mõne katke, lubades kohe teose ilmumist. Selle kohta, miks raamat ikka veel viibis, ringles igasugu kuulujutte.
Lugesin Rüütli mälestusi aegamisi ja mõttega, seda enam, et teos on mulle näppu puutunud arvustustes saanud valdavalt kriitikat. Öeldagu mida iganes, aga raamatust on tunda Rüütlit igalt leheküljelt.