Võib ju tõdeda, et nende vaadete ühisjoon on soov parema elu järele. Erimeelsusi tekitavad aga moodused ja ettekujutus, kuidas paremat elu kujundada. Üldistades on pinnale jäänud märksõnad silmailu ja hingerahu, jätkusuutlikkus, elukeskkond ja liigiline mitmekesisus, majanduslik kasu (tööstus, turism), raieviisid, muud metsahüved. Selle kokkupõrke keskele jääb aga mets.
Mulle on mets nagu puupulkadega mäng “Jenga”. Mida kõrgem torn laduda, seda keerulisem on selle madalamast osast pulki haarata, ilma et ehitis kokku kukuks. Mida vanemaks ja liigirikkamaks mets muutub, seda sümbiootilisema elukeskkonna ta moodustab. Seepärast võib juba ühe liigi või isendi eemalejäämine muuta pikas perspektiivis kogu metsa. Sealjuures ei muuda metsamaastikku ega -elustikku pelgalt inimene, kuigi meile sageli meeldib nii mõelda. Sellegipoolest on inimesel metsale väga suur mõju ja sageli on inimjõud hävitavamgi kui loodusjõud.
/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2018/01/16/7487435t1hc223.jpg)