Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/16/7487435t1hc223.jpg)
Olen pikalt juurelnud, mida tähendab metsasõjaks tituleeritu mulle. Kui päris aus olla, polegi mul kindlat seisukohta välja kujunenud. Seda eeskätt põhjusel, et teema on mitu korda keerulisem, kui puidurafineerimistehase eest võitlejad või suisa teine äärmus paista lasevad. Ometi saab igaüks aru, et tegu on maailmavaadete kokkupõrkega, ja naiivne oleks arvata, et sadadest tuhandetest inimestest koosnevas ühiskonnas eksisteerib vaid kaks vaadet.
Võib ju tõdeda, et nende vaadete ühisjoon on soov parema elu järele. Erimeelsusi tekitavad aga moodused ja ettekujutus, kuidas paremat elu kujundada. Üldistades on pinnale jäänud märksõnad silmailu ja hingerahu, jätkusuutlikkus, elukeskkond ja liigiline mitmekesisus, majanduslik kasu (tööstus, turism), raieviisid, muud metsahüved. Selle kokkupõrke keskele jääb aga mets.