Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/05/11/577882t1h2d1d.jpg)
Igal koolil on oma traditsioonid, mida hoitakse ja järgitakse ajast aega, mõnikord neid küll veidi muutes või kaasajastades, kuid sellest hoolimata kalliks pidades.
Ka Pärnu-Jaagupi gümnaasiumis on mõni traditsioon püsinud muutumatuna, näiteks tarkusepäeva tähistamine 1. septembril, lennu puu istutamine kooli parki, viimase koolikella päeva ja loomulikult kooli aastapäeva tähistamine.
Aastate jooksul on tulnud juurde uusi traditsioone, näiteks Oma Riigi aastapäeva tähistamine koos presidendi vastuvõtuga, lipupäeva tähistamine, suur ühislaulmine lastekaitsepäeval ja mitmeid veel. Jüriöö teatejooks ümber alevi sai sel aastal uue formaadi ja kogu koolipere marssimine puhkpilliorkestri saatel läbi alevi kipub juba kaugeks mälestuseks jääma.
Kõikidest muutustest hoolimata, olgu see riigikorra muutumine või direktori vahetumine, rääkimata praegusest raskest majanduslikust olukorrast, on säilinud muutumatuna üks ammune traditsioon – kolme Balti riigi koolide sõprusfestival.
See sai alguse 1967. aastal, kui juhuslikult kohtusid Tallinnas kaks direktorit, meie Endel Kärner ja Pilsrundale kooli direktor, kelle nime olen kahjuks unustanud, ning jutuajamise käigus sündis idee hakata korraldama kahe kooli kohtumisi. Et Läti kooli direktor tundis üht Leedu kooli direktorit, otsustati temagi kampa kutsuda. Nii algasid ringkohtumised Baltimaade kolmes keskkoolis: Pärnu-Jaagupis, Pilsrundales ja Meskučiais – ikka nii, et igal aastal ise koolis.
Esimest festivali Rundale lossis mäletan siiani, sest osalesin seal. Keskkooli praegust hoonet tollal veel polnud, kool tegutses lossi ruumides ja loss oli restaureerimise algjärgus.
Sõpruskohtumine avati Valges saalis poloneesiga, tantsisin esimeses paaris kohaliku komsomolibossiga. Praegu lubatakse Valgesse saali ainult väga pidulikel puhkudel ja valitud inimesi, loss on täielikult restaureeritud ja seda Baltimaade arhitektuuripärlit käib aastas uudistamas tuhandeid turiste.
Leedust osalevad koolid on aastate jooksul vahetunud, meie praegune festivalipartner on juba mitmendat aastat Saločiai keskkool.
Muidugi on aja jooksul muutunud festivali formaat, poloneesi enam ei tantsita ja nõukogude rahvaste sõprusest ei räägita. Kadunud on kriuksuvad reformpõhjaga voodid, milliseid ikka koolide internaatides tol ajal leida võis, ja festivali ei avata presiidiumi istuma panemisega lavale laua taha, et siis kõnedega alustada.
Alles on ekskursioonid või matkad, kontserdid, ühismaalide maalimine või millegi huvitava meisterdamine, spordivõistlused kas korvpalli või lõbusa teatejooksu näol ja õhtused meeleolukad koosviibimised, kus nii õpilased kui õpetajad saavad sundimatus õhkkonnas vestelda ja üksteisele rääkida elust oma koolis ning riigis.
Tean, et omal ajal oli selline sõpruskoolide soetamine ja üksteisel külas käimine üsna populaarne mitte ainult meie koolis, vaid kogu vabariigis. Kahjuks puuduvad mul andmed, kas sellised sõprussidemed on kellelgi nii kaua vastu pidanud. Samuti ei oska ma ennustada, kui mitu põlvkonda pärast mind veel igal kevadel Lätti või Leetu sõidab või külalisi vastu võtab.
Aga seni on see traditsioon säilinud ja sel nädalalgi sõidab meilt paarkümmend õpilast-õpetajat Saločiai kooli, et seal rääkida oma riigist, laulda oma laule ja spordis mõõtu võtta.
On traditsioone, mis püsivad muutumatuna läbi aegade, on selliseid, mis kaovad, ja on selliseid, mis muutuvad koos ajaga. Meie sõprusfestivalide traditsioon on just selline ja leian, et see teeb meie koolielu rikkamaks ning aitab meil oma naabreid paremini tundma õppida.
2012. aastal on meil võimalus võõrustada Läti ja Leedu sõpru – see on 45. kohtumine.