Mihkel Servinski: Eesti edulugu surmade näitel

Surmade statistika osutab, et Eesti on teinud 100 aasta jooksul tohutuid edusamme meditsiinis, sotsiaalhoolekandes ja majanduses. Foto: Urmas Luik

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: “No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?” Eestlane süganud kukalt ja kostnud: “Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100 protsenti.” Turist hakanud seletama: “Meil suremus küll 100 protsenti ei ole ...” Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: “Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?” Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti ... aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda leiab kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suuremaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõni näide “EV 100” väljaandest surmade kohta.

1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni aastaste laste surmal, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aastal on kuni aastaste laste surma osatähtsus pea olematu ja riigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju.