Pärnu Postimehe ajakirjanik tahtis nädala algul minna Kihnu järjekordsele korjeretkele, kui tõusis tuul ja Kihnu Virve jäi sadamasse tormivarju. Teisel päeval sama lugu. Järgmisel nädalal üritatakse uuesti.
Heakene küll, lehelugude tarvis materjali korjamist saab edasi lükata, aga mida teeb saareinimene, kellel mingiks toiminguks mandril aeg ammu kinni pandud, kuid ilma tõttu tuleb plaanid ümber teha. Kihnu Virve on osutunud üpris kapriisseks parvlaevaks. Kui leht üritas kord majandusministeeriumist uurida, kas kohalikelt ja meremeestelt ka arvamust küsiti, saime vastuseks, et kihnlaste soove võeti laeva projekteerides arvesse.
Uurimisel selgus, et kihnlaste roll piirdus ehitusjärgus laeva ristmisega. Taga targemaks, et jääoludes selgus laeva suutmatus endale teed rajada, kuigi varem oli räägitud alusest, mis sõidab nii, et meri ahtris lõhki.
Kui loodus oma karvasemat poolt näitab, on see saar mandrist ära lõigatud.
Halvem kogu loo puhul on see, et kui laev sõita ei saa, pole ühenduse pidamiseks alternatiivi. Lennuliikluse likvideerimisega Kihnu ja mandri vahet oli tuline rutt taga. Oleks siis Kihnu omavalitsuse käsutuses korralik hõljukki, ent sellenigi pole jõutud. Kihnlaste sõbrad mandril suruvad praeguste ilmadega pöidlad pihku, et saarel kõik korras oleks.
Usust ja palvest võib väheks jääda, seega pole palju nõuda majandus- ja taristuministeeriumilt ning veeteede ametilt, et Kihnu kindlustataks sellise transpordiühendusega, mis toimiks ka udus, tuules ja rasketes jääoludes.
/nginx/o/2018/01/17/7490739t1hdc9a.jpg)