Kuulide vihin ja miinipilduja tuli – nõnda rahu Afganistani tuli

Foto: Asso Puidet

Helmandi provintsis jalaväelasena teeniv Pärnust pärit Rauno Harkmann on enda jaoks asjad selgeks mõelnud – ta on Afganistanis rahu tagamas ning kui see tähendab rahurikkujate pihta MG kuulipildujast tule avamist, siis olgu nii. Samamoodi on ta leppinud paratamatusega, et aeg-ajalt tuleb endalgi kuulide eest põigelda.

Tuleristsed sai 24aastane seersant Harkmann teise koos temaga praegugi Afganistanis teeniva, endast aasta noorema pärnaka kapral Siim Rumbergiga 2009. aastal. Valusaid kaotusi kandnud Estcoy-8 koosseisus. Seda juba esimese patrullreidi ajal, kui neile, nagu Rumberg tunnistab, virutati jõhker hoop vastu lõugu.

Vaevalt jõudis patrullrühm sihtpunktiks märgitud, kesk lagedat välja troonivate savitellistest hooneteni, kui kuulipildujad ja automaadid laulma hakkasid ning eestlased kuulirahega üle külvati.

Rumbergi sõnutsi olid paljud nende seast alles rohelised, esimest korda missioonil ega osanud sellist rünnakut oodata. Ent korralik väljaõpe hoidis hullema ära. “Ütleme ausalt, et too hetk ei olnud aega mõelda, kui see plagin seal pihta hakkas, siis täpselt nii läks, nagu väljaõppes treenisime,” peab tänapäevalgi paika Vene keisririigi väejuhi Aleksandr Vassiljevitš Suvorovi tõdemus “raske õppustel, kerge lahingus”.

Eestlased varjusid kahte teineteise kõrval asuvasse majja ja põrutasid vaenlase positsioonide pihta nii palju tina, kui torudest tuli. Üsna pea sai aga selgeks, et oma tulejõust jääb vastase neutraliseerimiseks väheks. Samuti polnud võimalik end enam kontaktist lahti rebida. Otse eestlaste positsioonide vastas kõrguva müüri taha varjunud vaenlane lukustas nad müüri avadest ning pragudest tuld andes kindlalt paigale. “180 kraadi vaatas ja 180 kraadi lasi, me saime ka ühe haavatu seal,” meenutab Rumberg elu esimest lahingut, mis nagu toona tundus, muutus eestlastele iga hetkega ebasoodsamaks.

Olukord pööras meie meeste kasuks alles siis, kui appi kutsutud Pasi soomustransportöörid kohale kihutasid ja lasid Browningu kuulipildujatest pulbriks müüri, mille taga vastased end varjasid. Mürinat, mida nimetatud 12,7millimeetrise kaliibriga raskekuulipilduja teeb, pelgavad Talibani võitlejad nagu vanakurat kuke kiremist. Ja põhjendatult: Browningu kuulid jooksevad savimüüridest nagu võist läbi.

Jõudu on vaja näidata

Võrreldes 2009. aastaga, kui kokkupuuted vaenlasega olid igapäevased, on praegune, Estcoy-11 missioon Rumbergi hinnangul väga rahulik. “Võib-olla 20 patrulli kohta kaks pauku tuleb,” on tulevahetus tema sõnutsi nüüd pigem erand kui reegel.

Ühelt poolt tänu Estcoy-9 ja Estcoy-10 väga heale tööle, nagu toonitab Harkmann. Teisalt kindlasti ülesannete iseloomu muutuste tõttu.

Varem paiknes Estcoy baaslaagris, kust tehti nädalatepikkusi retki vaenlase territooriumile. Seejärel tõmbuti tagasi, küladest välja aetud Talibani võitlejad said tagasi imbuda ja end kindlustada, et järgmisele väljasaadetud patrullile lahing anda.

Nüüd on üle 100 kaitseväelasest koosnev jalaväekompanii jaotatud Wahidi patrull-laagri ja seda ümbritseva viie kontrollpunkti vahel. Mingi ajaühiku, mille täpne pikkus on julgeolekukaalutlustel salastatud, paikneb rühm ühes kontrollpunktis, siis peatutakse mõnda aega Wahidis, enne kui järgmises punktis mehed välja vahetatakse. Nõnda liikudes möödubki pooleaastane missioon.

Et eestlaste umbkaudu 20 ruutkilomeetri suurusel vastutusalal pidevalt silm peal hoida, korraldatakse kontrollpunktidest aeg-ajalt patrullreide. Jalgsirännakud, täisvarustuses ja lõõmava päikese all, pole just kepikõnniga võrreldavad.

Näiteks kuulipildur Harkmann kannab patrullis käies seljas vähemalt 60 kilo jagu metalli ja püssirohtu. (Loo autorile lõpeb katse end selles varustuses kükkasendist püsti ajada põlvevigastusega, ent need mehed seal on võimelised sellise koorma all jooksma.) “Noh, palav ja kuum on, aga selle elab üle,” kohaneb eestlane Harkmanni kinnitusel kõigega. Ja ega midagi muud üle jää.

“Patrull on jõudemonstratsioon: me läheme oma kohalolekut näitama. Kui vastane välja ilmub ja meie vastu tule avab, näitame jõudu,” selgitab Harkmann patrulli põhiolemust. Samal ajal ei saa jõu näitamisega liiale minna, kuna siis võivad süütud kõrvalseisjadki viga saada.

Kui aga vaja, on meie meestel võimalik peale käsitulirelvade ja Browningu tellida tuletoetust patrull-laagrisse ja kontrollpunktidesse paigutatud ning kogu ala katvatelt miinipildujatelt. Kui sellestki peaks nappima, siis Camp Bastionist suurtükituld ja raketilööke. Samuti saab arvestada lennukite ja kopteritega.

Põhjamaine raev

Eesti kontingendi ülema kolonelleitnant Viktor Kalnitski selgituse järgi on Estcoy vastutusala, kuhu jäävad kaks suurt ja paar väiksemat küla, muutunud just viimase poole aastaga märgatavalt turvalisemaks ja stabiilsemaks. “See, mis pool aastat tagasi oli mõeldamatu, on nüüd täiesti teostatav,” märgib ta.

Näiteks toob Kalnitski paar nädalat tagasi ette võetud maastikuluure eestlaste alalt välja jäävates lõunapoolsetes piirkondades, kust tuldi tagasi ilma, et kordki pidanuks relvad kaitseriivist vabastama. “Pool aastat tagasi oli see niivõrd ohtlik ala, et kui sinna mindi, siis väga suure üksusega ja oli 100 protsenti kindel, et seal tuleb lahingkontakt vastasega,” on vaenlane tema hinnangul hakanud alla vanduma.

Nagu märkis kuulipilduri abi kapral Antti Andla, väldivad Talibani võitlejad võimalusel külmavereliste eestlastega tulevahetusse astumist.

“Taliban teab, et rünnaku korral surutakse nad maha ja tõmmatakse lahingusse, mille nad kindlasti kaotavad,” kinnitas Kalnitski rindemehe tähelepanekuid.

Ega neid Talibani võitlejaid eestlaste alal teab mis palju olegi. “Võib-olla saame rääkida mõnekümnest inimesest, kes samuti ei ole kogu aeg kohal,” pakkus Kalnitski.

Kui palju võiks vaenlasi terves Helmandi provintsis ligikaudu 30 000 ISAFi (rahvusvahelised julgeolekuabijõud Afganistanis, toim) sõduri vastu seista, ei osanud Kalnitski pakkuda. “Seda on võimatu öelda, kuna nende arv muutub pidevalt – talvel nad liiguvad mujale, siis kui algab soe periood, tuleb neid siia rohkem,” räägib ta.

Küll julgeb Kalnitski kinnitada, et kontroll provintsis toimuva üle on Talibani käest libisenud. “Ma ei saa öelda, et meie kontrollime kõiki asju, aga Taliban ka ei kontrolli,” väidab ta.

Väetis ei jõua põllule

Varem kujutasid eestlaste vastutusalal, mis Kalnintski hinnangul võrreldes mõne teise alaga ei ole ehk kõige palavam, ent siiski pingeline, suurt ohtu IEDd ehk käepärastest vahenditest valmistatud lõhkekehad, mille põhikomponendiks kõrge ammooniumnitraadisisaldusega väetis. Seda jagati kohalikele talumeestele varem välisabi korras ohjeldamatutes kogustes. “Aga talve jooksul oleme päris palju lõhkeseadmeid leidnud ning võib loota, et praeguseks on Talibanil neid oluliselt vähemaks jäänud,” mainib Kalnitski.

Jalgeesist tuleb Afganistanis siiski hoolega silmas pidada. Taliban on võimeline ükskõik mis asja pommiks muutma. Näiteks ei tohi Afganistanis patareisid maha pillata: keskkonnareostus reostuseks, aga Talibani lahinginsenerid korjavad need üles, lisavad pommi elektrisüsteemi ning “kaboom!” … Sama lugu on plastpudelite ja -konteineritega – peaks mõni selline sisside kätte sattuma, on see varsti omal käel kokkukeedetud lõhkeainet kaelani täis topitud ja mõne jalgraja alla sokutatud.

“Eks see aeg tule, kui nad näevad, et tulirelvadega meie vastu ei saa, ja siis nad hakkavad neid uuesti maha panema,” ei julge Rumberg loota, et IEDde aeg on Afganistanis ümber saanud.

Lapsed oskavad eesti keelt

Üha rohkem leidub aga külaelanikke, kes söandavad eestlastele sääraste miinide asukoha kätte näidata või informeerida neid piirkonnas luusivatest mässulistest. Veel mõnda aega tagasi olid nad tunduvalt kidakeelsemad olnud.

“Eelmisel missioonil andsid kohalikud meile mõista, et nad toetavad seda, kellel on jõudu ja kes suudavad neile rahu tagada. Ja kui meie neile julgeolekut ei taga, ei tule nad meie poole,” räägib Harkmann.

Arvestades afgaanide suhtlemisvalmidust, on ISAF koos eestlastega praegu juhtima läinud. “Me hindamegi ala turvalisust rohkem selle järgi, kuidas kohalikud meisse suhtuvad, mitte selle järgi, kui palju meid rünnatud on,” märgib Kalnitski. “Kui nad on meiega avameelsed ja julgevad tulla rääkima ja abi küsima, on see märk sellest, et ala on turvaline.”

Tõsi, turvaline õhkkond ei ole kõigile mokkamööda. Olukord pingestus kevadel, kui valitsus saatis omale lojaalsed traktoristid Wahidi ümbruse moonipõlde üles kündma. “Kohalikud tõlgendasid seda nii, et moonipõldude hävitajad saabusid just seetõttu, et Eesti kompanii on taganud siin turvalise keskkonna,” tõdes Kalnitski. Ent viimasel ajal olevat heanaaberlikud suhted taastatud. Seda näitavat juba asjaolu, et afgaani jõnglased tahavad jälle Eesti meeste sõbrad olla ja usaldavad neid.

Eestlased on Afganistanis olnud juba nii kaua, et lapsed, kes on niisama uudishimulikud ja vahetud nagu nende eakaaslased ükskõik millises maailma otsas, on ära õppinud mõne eestikeelse fraasi. Nähes Eesti sõdureid möödumas, kogunevad nad tee äärde ja kannavad need šokolaadi ja kommi lootuses kõva häälega hõikudes ette. Ning pettuma nad ei pea: ükski meie kaitseväelane ei lähe patrulli enne, kui pole taskuid sõduri välipakkidest välja sorteeritud maiustusi täis toppinud.

Relv reedab usumäratseja

“Kui ikka lapsed ja kohalikud on ümberringi, siis tead, et ohtu pole, aga kui näed juba, et inimesi ei ole ja kohalikud kaovad kiirel sammul põllult, hakkab ilmselt midagi toimuma,” on külaelanikud Rumbergi jutu järgi ohu suhtes hea indikaator.

Samal ajal on afgaanide puhul teinekord väga raske vahet teha, kes neist on rahumeelne moonikasvataja, kes usumäratsejast taliib. “Ükspäev on ta rahulik põllumees, kes meile rõõmsalt lehvitab, aga järgmisel päeval relvaga mees,” ei erista Rumbergi sõnutsi Talibani võitlejat põllumehest miski peale relva. Ent tukk võib olla nii hästi halati alla peidetud, et sõbralikust talumehest saab vaenlane ebameeldivalt ootamatult.

Sestap tuleb alati lahinguks valmis olla. Neid on tulnud ette sellelgi, suhteliselt rahulikul missioonil. Rumberg mäletab, et korra lamas ta viis minutit maas ja mõtiskles, mis nüüd juhtus. “See toimus sekundite jooksul, tõusin korraks püsti, vaatasin ringi ja juba vastane tulistas,” meenutab ta. Tol hetkel lahutas teda kuulidest ja haavatasaamisest või isegi surmast vaid õhuke müür, mille vastu kuulid plaksudes lendasid. “Kiviklibu lendas näkku, aga midagi hullemat polnud,” võtab mees tagantjärele asja rahulikult. Küll pani juhtunu teda mõtlema, et ehk ei olegi vastased nii kehvad laskurid, kui arvatakse. “Aga eks pime kana leia ka tera ja nii on nendegagi: mõni valang võib ikka väga täpselt tulla,” ei saa Rumbergi väitel end väikestest asjadest (nagu sinu poole suunatud valang Kalašnikovist) heidutada lasta.

Teisalt ei ole vihisevate kuulidega võimalik kunagi päriselt harjuda. Andla kinnitusel ei põhjusta ükski ekstreemspordiala sellist adrenaliinipurset, nagu vallandub hetkel, kui kuuled enda ümber vastu seina plaksatavaid kuule. Sõdinud ja langevarjuga hüpanud mehena teab ta, millest räägib. Veel rajum olevat kuulda enne plaksatust vihinat, mis annab mõista, et surmatoov tinaplönn möödus väga lähedalt.

Kõige võikamat ja kurjakuulutavamat heli tekitavat aga RPG ehk õlalt lastav granaadiheitja. Esmalt kuuled kusagilt eemalt pauku, kui granaat teele lastakse, sellele järgneb propelleri tiivikute tekitatud iseloomulik sirin, mis kiiresti-kiiresti aina valjenevat häält tehes lähemale sööstab. Seejärel, kui veab, kuuled kaugel plahvatava granaadi kärgatust. Kui ei vea, jääb saatanlik sirin viimaseks, mida siinilmas kuulsid.

Õnne on vaja

Kogenud sõjahundi, korduvalt Afganistanis meediku ja Pasi juhina teeninud seersant Vahur Lichti väitel on sõdurile arusaam, et iga päev võib jääda viimaseks, väga reaalne. See ei tiksu ähmasena kuklas või alateadvuse soppides nagu tsivilistil Tallinna–Tartu maanteel autoga sõites.

Ent selle teadmisega õpitakse elama-olema. Päevas, tunnis, hetkes, mil antakse endast maksimum. Paratamatustest tuleneva maksimalismi võtavad Lichti sõnul kõige paremini kokku Artur Alliksaare luuleread: “Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu.”

Kui juhtubki, et järgmine hetk jääb kamraadile viimaseks, tuleb sellega leppida ja keskenduda neile hetkedele, mis endale on jäänud. “Kui kaheksa ajal kolm meest meil surma sai ja üks pärast missiooni enesetapu sooritas Eestis, siis mõtled küll, et enne missiooni teadsid neid mehi ja pärast missiooni neid enam ei ole, aga oma elu tuleb ikka elada ju,” mõtiskleb Rumberg. “See oleks võinud igaühega juhtuda. Vastane lihtsalt suutis üllatada ja see ei olnud nende (langenud meeste) viga, vaid neil ei olnud õnne …”

Rahu nimel

Peale õnne oleks seal kaugel maal iga päev oma elu kaalule panevatel sõduritel vaja avalikkuse toetust ja mõistmist. Neile läheb väga korda ja hinge see, kui neid kommentaariumides okupantideks sõimatakse, unustades, et sõna võib teha samavõrd palju kahju ja haiget kui kuul.

Rumbergi oletust mööda tuleneb osa kodanike vaenulikkus sellest, et nad ei saa päris hästi aru, mida kaitseväelased Afganistanis teevad. “Arvatakse, et me tapame inimesi ja sõdime siin rämedalt, aga tegelikult ei ole asi üldse nii. Me tagame rahu ja ma ütlen ausalt: mina ei tea küll, et ma oleks kas või ühe inimese maha lasknud,” kinnitab ta.

Küll on tänu Rumbergi ja ta relvavendade kohalolekule taas avatud koolid ja külakeskused, rajatud meditsiinipunktid. Emad võivad jälle rahuliku südamega oma lapsed kodunt välja saata, ilma et peaks end haigeks muretsema, kas hommikul karja või turule saadetud pisipõnnid ikka jõuavad koju või jätavad elu mõne miini otsas.

Ning just selliste, meile loomulike asjade nimel riskivadki Eesti mehed Afganistanis kõigega, mis neile kallis.