Lembit Roosimäe: Ajalugu peab tuginema arvamuse asemel faktidele

Sindi gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe oma klassis tunnis. Foto: Urmas Luik

Ta eelistab jääda tagaplaanile, kuigi seisab klassi ees. Tema suguvõsa ulatub 17. sajandisse ja tsaar Aleksander IIni. Siberisse küüditatute lapsena ei mõelnud ta õpetajatööst. Aga saatus mängis lauale oma kaardi ja ligemale kolm aastakümmet on Lembit Roosimäe andnud Sindi gümnaasiumis ajalugu ja ühiskonnaõpetust.

Maakonnas tuntud ja tunnustatud pedagoogiga veeretasime jutukera Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli eel ja auks. Alustades fotost ajalooklassi laual, mille talle kinkis ülikoolikaaslane, kelle vanaonu oli kunagine minister ja riigikontrolör Karl Soonberg (Soonpää), ja millelt õpilased uudistavad president Pätsi ja muude riigitegelaste allkirju. Foto oli okupatsiooniaja üle elanud tapeedi taga.

Olemuselt paistate nagu õpetaja Laur "Kevadest" ja mängite viiulit. Kuidas see võrdlus teile meeldib?

Paar kolleegi on öelnud seda, jah.

Milline õpilane te kooliajal olite, kui juba Lutsu teosega võrdlemiseks läks? Kas Tootsi või Arno tüüpi?

Algul vist rohkem Tootsi tüüpi. Mõni kippus ütlema, et Venemaa eestlane, siis läksin kaklema. Isa pidi käima koolis selgitamas. See oli Siimusti neljaklassilises koolis. Meil oli õpetaja, Venemaa eestlanna Teele Raja. Kui joonistasin pildi, kus Vene tankid põlevad, kutsus õpetaja isa jälle kooli, et "vaadake, mida teie poeg joonistas", ja hakkas nutma. Jõgeva keskkooli ajaks olin rahunenud ja viiuliga seoses muutusin rohkem Arnoks.