Grete Naaber: Omakohus irvitab ukse taga

Teatriauhindade üleandmine NO99 teatris. Tiit Ojasoo. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Käisin tuttavate pool ja pereema tõusis korraga lauast ning astus raadiole lähemale. “Jälle räägitakse Tiit Ojasoost,” märkis ta. “Nõiajaht, 100 protsenti. Ta on ju ometi vabandust palunud. Tema ohver tahtnud, et juhtunut enam meelde ei tuletataks. Teda on juba karistatud: Ojasoo kaotas NO99 teatrijuhi koha. Nüüd nõutakse uut karistust: ta ei tohi oma moraalse palge tõttu lavastada Eesti Vabariigi juubeliaktust. Kui Tiit Ojasool edasi tallatakse, siis talla­takse ka ohvrist näitlejanna peal, keda mees lõi. Mingi omakohus toimib edasi,” väljendas kultuuritöötajast pereema nördimust. “Ja see #MeToo, kus automaatselt usutakse ohvreid, aga keegi ei ürita uurida, kuivõrd­ tõesed on süüdistused silmapaistvate meesartistide vastu. Mis maailmas toimub?”

Leidsin pereema nördimuse õigustatud: mitu korda inimest ühe ja sama asja eest karistama peab? “Etendus on alanud!” – sellise tabava pealkirja pani oma loole Eesti Päevalehe viimases LPs kirjanik Andrus Kivirähk. Tuleb ju Ojasool ikkagi aktus lavastada: ta ei saa ära öelda, sest vabariigi 100. aastapäevani on jäänud liiga vähe aega­, et seda teeks keegi teine. Mida ta küll tunneb, kui peab niisuguses situatsioonis looma? Häiritud on kogu ta pere.

Milline on kahe küüruga kaameli küürumõistatuse lahendus: kumb küür on kaalukam? Kas see, mis kaks aastat tagasi juhtus, peab elu lõpuni viitsütikuga pommi kandma, või teine küür, milles vabanduse palumine ja kahetsus, loobumine kõrgemast ametipostist ja üritus edasi elada. Kas Ojasood manatakse elu lõpuni ja ta tuleb surnuks kiusata lõpmatult karistades? Kas temale jääbki igavene hukkamõist, Kolgata tee?