Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/23/7508157t1hffb0.jpg)
Käisin tuttavate pool ja pereema tõusis korraga lauast ning astus raadiole lähemale. “Jälle räägitakse Tiit Ojasoost,” märkis ta. “Nõiajaht, 100 protsenti. Ta on ju ometi vabandust palunud. Tema ohver tahtnud, et juhtunut enam meelde ei tuletataks. Teda on juba karistatud: Ojasoo kaotas NO99 teatrijuhi koha. Nüüd nõutakse uut karistust: ta ei tohi oma moraalse palge tõttu lavastada Eesti Vabariigi juubeliaktust. Kui Tiit Ojasool edasi tallatakse, siis tallatakse ka ohvrist näitlejanna peal, keda mees lõi. Mingi omakohus toimib edasi,” väljendas kultuuritöötajast pereema nördimust. “Ja see #MeToo, kus automaatselt usutakse ohvreid, aga keegi ei ürita uurida, kuivõrd tõesed on süüdistused silmapaistvate meesartistide vastu. Mis maailmas toimub?”
Leidsin pereema nördimuse õigustatud: mitu korda inimest ühe ja sama asja eest karistama peab? “Etendus on alanud!” – sellise tabava pealkirja pani oma loole Eesti Päevalehe viimases LPs kirjanik Andrus Kivirähk. Tuleb ju Ojasool ikkagi aktus lavastada: ta ei saa ära öelda, sest vabariigi 100. aastapäevani on jäänud liiga vähe aega, et seda teeks keegi teine. Mida ta küll tunneb, kui peab niisuguses situatsioonis looma? Häiritud on kogu ta pere.