Leo Tammiksaar: Jõukate inimeste rikas Eesti

Alla keskmise palga saajate elu Eestis pole meelakkumine, ometi ei kiirusta nad riigist lahkuma. Foto: Urmas Luik

Pärnu Postimehes võttis keegi väike­kaupmees 17. jaanuaril loo kokku mõttega, nagu hakkaks poliitikudki aru saama, et makse tõsta oli viga. Teisisõnu, meie poliitikud justkui polekski adekvaatsed tegelased. Ons riiki juhtima valitud tõepoolest ebapädevad ja meie riigi asjad halvad? Või leiab hoopis valitsus põhjuse olla rahul­olematu osaga oma alamaist, kellest paljude haridus­tase ei võimaldagi aru saada ei suuremast plaanist ega juhtimise strateegiast ning kelle ainsad oskused on sigimine ja irisemine?

Valitsus on teinud kõik, et Eestis alla keskmise sissetulekuga inimesi poleks. Ei ole võimalik kuuluda viie rikkama sekka, kui riigis elab arutu hulk vaeseid. Seega tuleb eesmärgi saavutamiseks neist lahti saada. Valitsuse esialgne kava oli jõuda sihile vaeste elatustaseme ja ostujõu pikal­dase langetamisega. Paraku olid õilsail ajendeil kavandatud meetmed puudulikud ega sundinud ebasoovitavaid, see tähendab vaeseid, küllalt kiires tempos Eestist lahkuma.

Teatavasti teenivad paljud vaesed elatist räpastel ja vääritutel elualadel. Eestis oli juba peaaegu saavutatud olukord, kus mitme ebakultuurse elukutse esindajaid enam peaaegu ei leidunud. Paljudel noorematel progressiivsetel kodanikel (poliitikud, blogijad, IT-inimesed, ärimehed ja -naised) on õnnestunud elada, ilma et nad oleks sunnitud kokku puutuma treialite, plekkseppade või lüpsjatega, kes, muide, on tihtipeale patoloogilise vaesuse kõrval pensionärid või paljulapselised. See tähendab: puuetega inimeste hulka kvalifitseeruvad ja jõukale Eestile häbiks ning majanduslikuks koormaks.