Olen Oleg Grossi toiduainekontserni OG Elektra austaja. Sümpaatia sai alguse ühest töösõidust põhjarannikule.
Kalev Vilgats: Tule, Gross, ruumi jagub!
Pikast päevast kere hele, peatusime juhuslikult valitud poe juures. Osutus Grossi kaupluseks. Pisut hingepidet ostukorvi laotud, kulutasin aega silma nuumamiseks, otsides toidukaupa, mida pole võib-olla osanud Pärnu marketites märgata. Näidiseid proovimiseks kogunes omajagu ja hiljem hindu võrreldes taipasin, et olen kaubelnud kasudega.
Kohalike valimiste aegu, kui minu kajastada jäi Põhja-Pärnumaa vald, oli mitmel korral asja Vändrasse ja eks sai jällegi Grossi toidupoest läbi astutud.
Gross ütles kunagi, et laienemisele seab piirid võime äri toimimist kontrollida. Pärast kopterite soetamist ei peaks sellega enam probleemi olema – sutsti ja kohal. Gross võiks kaaluda Pärnus kanna kinnitamist ja poe avamist. Vaheldus oleks teretulnud, seda enam, et ostjad on toimetusse kurtnud ühe kaubandusketi märgatavat ekspansiooni suvepealinnas.
Üleilmastumise pidevas pealetungis hakkab mulle üha enam tähtsust omandama, kellele üks või teine kaubanduskett kuulub, kuigi peaks ju ükskõik olema. Aga ei.
Hindan eestimaist päritolu, siinseid omanikke ja soovi ning suutlikkust pakkuda kaupa selliste hindadega, mis oleksid taskukohased.