Rein Aaspere: Unustatud sõdurid

Narva jõel ja Sinimägedes pandi punaväe pealetung 1944. aasta jaanuaris-veebruaris kuni sügiseni seisma. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Juhan Liiv ütles, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Olen 83aastane, seega üle elanud Vene ja Saksa okupatsioonid. Olen kogenud, et paljud noorema põlvkonna inimesed ei tea, miks Eesti sõdur võitles Saksa mundris idast tulnud surma­vaenlase vastu. Poliitikud peaksid teadma, kuid neid ei huvita ajalugu ja nad ei julge nende väheste, veel elavate meestega tegemist teha. Eesti venelaste silmis oleksid nad siis natsid. On tõsi, et viimastel aastatel püütakse jätta unustuse hõlma Eesti meeste võitlust punase katku vastu.

Tuletame meelde, mis toimus teise maailmasõja ajal jaanuaris ja veebruaris 1944. Saksa sõjavägi oli Leningradi alt taganenud Narva jõe ja Peipsi järve joonele. Oli oht, et lääneliitlased avavad teise rinde. Berliin ja muud Saksa suuremad linnad olid puruks tambitud. Oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud.

Mis sundis Eesti mehi kaasa minema 1944. aasta veebruarimobilisatsiooniga, mille kuulutas välja saksaaegne omavalitsus ja õigupärastas Eesti Vabariigi viimane peaminister professor Jüri Uluots? Oli teada, et idast tulevad küüditajad, Eesti rahva hävitajad. Ühe aasta kestnud nõukogude okupatsiooni tagajärjel kaotasime 93 810 inimest.