Saada vihje

Andres Tölp: Mõtlesin hipikommuunis järele, miks ma siin olen

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kultuuriklubi juht Andres Tölp tõdeb, et korraldajale on alles tuntust koguvate artistide esinema kutsumine õhukese jää peal kõndimine, aga seda on Pärnusse väga vaja.
Kultuuriklubi juht Andres Tölp tõdeb, et korraldajale on alles tuntust koguvate artistide esinema kutsumine õhukese jää peal kõndimine, aga seda on Pärnusse väga vaja. Foto: Urmas Luik

Läinud aasta lõpul kultuuriklubi Tempel käivita­mise eest Pärnu linna kultuuripreemia pälvinud Andres Tölp möönab, et temas on peidus kaks isiksust. Kirgliku muusikuna on bändidele oma pesa loomine ja kodulinna pommiaugukuvandist väljatoomine olnud tema missioon.

Kui tal aga hullust töörügamisest ja asjaajamisest villand saab, laseb ta pikad juuksed valla­ ja hakkab mõneks ajaks hipiks­. Eestis küll tolereeritakse hipina kulgemist Euroopa lõunaosast vähem, aga just selline eluviis vallandab Tölbis vabadusetunde, mida ta Templis endale lubada ei saa.

Kuna siinkirjutaja ja intervjueeritav on ammused tuttavad, on usutlus sina-vormis.

Andres, miks sa tegid Pärnusse alternatiivse kultuuriklubi? On see olnud üks sinu unistusi?

Ma ei teagi, kas see on unistus. Aga miks ma seda teen? Selle­pärast, et juba koolipoisina tegin bändi ja juba siis oli see dilemma, et tahaks kusagil esineda, aga selleks kohti eriti polnud. Korra mängisime kuursaalis ja korra Endla teatri Küünis.

Suurema tõuke sai mõte siis, kui läksin Viljandisse kultuurikorraldust õppima ja hakkasin nägema, mida tähendab alternatiivkultuuri liikumine muusika- ja kunstiskeenel. Olin Viljandis mitmes kohas ja Tartus Genialistide klubis – seal elab Tartu vaim! – vabatahtlik, helimees, valgustaja, lavameister ja muu asjamees, puutusin kokku kõigega, mis kontserdikohaga seotud olla võiks.

Kui Viljandis tuli vahel jutuks, et ma olen Pärnust, öeldi seltskonnas, et Pärnu on mõttetu ja siin ei toimu midagi.

See ajendas mind samal teemal kirjutama diplomitööd: küsisin Pärnu linnavolikogu liikmete arvamust Pärnu kultuuri seisu kohta. Ja sain põhjapaneva vastuse, et ega tolleaegne linnavolinik teadnudki eriti midagi alter­natiivkultuurist, käis vaid teatris ja kontserdimajas.

Olen ise olnud kogu aeg hingelt muusik ja siis ma leidsin, et siia on vaja sellist kohta, kus ansamblid saaksid esineda. Kui ma ringiga Tartu, Tallinna ja Euroopa kaudu neli–viis aastat tagasi Pärnusse tagasi tulin, hakkasingi kohe sellega tegelema. See on mulle olnud puhtalt ühe linna kultuurikorralduslik projekt.

Tagasi üles