Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/09/6238555t1h5335.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/30/7528573t1h8d12.jpg)
Pärnu volikogu eelmine istung püstitas mitu rekordit, kõige silmapaistvam neist oli istungi pikkus: 13 ja pool tundi. Pärnu Postimehe ajakirjanikud eeldasid, et opositsiooni käitumine istungi venitamisel oli tingitud soovist pääseda koalitsiooni. Paraku oleks naiivne oodata, et koalitsioon väsib nii ära, et otsustab võimust loobuda. Opositsiooni motiivid peitusid hoopis mujal.
Seadusandliku võimu mõju ja maine Eestis on viimased 20 aastat aina langenud. Osaliselt on see mõistetav, kuna 1990. aastate alguses oli seadusandjatel tööd palju rohkem. Samal ajal ei tasu unustada, et formaalselt on praegugi volikogu “tähtsam” kui linnavalitsus ja riigikogu “tähtsam” kui Eesti Vabariigi valitsus. Seega, volikogu esimehe Andres Metsoja deklareeritud soov tõsta Pärnu volikogu mainet tundus mulle igati positiivne. Kuid nagu poliitikas mõnikord juhtub, läksid sõnad ja teod üsna pea lahku.