Andrei Korobeinik: Pärnu volikogu rollist ja valikutest

Sarnaselt eelmisele võimuliidule on praegune koalitsioon pannud volikogus oma teerulli veerema. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pärnu volikogu eelmine istung püstitas mitu rekordi­t, kõige silmapaistvam neist oli istungi pikkus: 13 ja pool tundi. Pärnu Postimehe ajakirjanikud eeldasid, et opositsiooni käitumine istungi venitamisel oli tingitud soovist pääseda koalitsiooni. Paraku oleks naiivne oodata, et koalitsioon väsib nii ära, et otsustab võimust loobuda. Opositsiooni motiivid peitusid hoopis mujal.

Seadusandliku võimu mõju ja maine Eestis on viimased 20 aastat aina langenud. Osaliselt on see mõistetav, kuna 1990. aastate alguses oli seadusandjatel tööd palju rohkem. Samal ajal ei tasu unustada, et formaalselt on praegugi volikogu “tähtsam” kui linnavalitsus ja riigikogu “tähtsam” kui Eesti Vabariigi valitsus. Seega, voli­kogu esimehe Andres Metsoja deklareeritud soov tõsta Pärnu volikogu mainet tundus mulle igati positiivne. Kuid nagu poliitikas mõnikord juhtub, läksid sõnad ja teod üsna pea lahku.

Koalitsiooni esimene seadusandlik initsiatiiv oli kolmekordistada volikogu esimehe palka. Mõistan, et tegu oli avansilise otsusega: tulevikus võib volikogu maine koorem kas­vada nii suureks, et eelmise palgaga ei suudaks esimees seda enam kanda.