Maanteeameti seisukoht: liiklusõnnetusi ei põhjusta üldjuhul hooldamata teed

Foto on illustreeriv. Foto: SANDER ILVEST/

Lähipäevil on maanteametit süüdistatud, et asutus ei hoolda teed ja lükkab kogu vastutuse liikleja õlule. Selle arvamusega ei saa nõustuda.

Selle nimel, et teedel oleks ohutu sõita, tehakse tööd iga päev, iga tund ja iga minut.

Meedia ülesanne on anda lugejatele-vaatajatele-kuulajatele objektiivset infot. Kui iga õnnetuse juhtumise järel on esimene lause, et tee oli hooldamata, ilma et faktid seda kinnitaksid, tekitab see hoiaku liiklejateski. Nii arvataksegi, et kui tee on lumine, on tee ilmselt hooldamata.

Kui juhtus õnnetus, viidatakse esmalt puudulikule teehooldusele, mitte sellele, kas liikleja käitus õigesti või peitusid õnnetuse põhjused mujal (näiteks rehvides, tervislikus seisundus, sõiduvõtetes). Sedalaadi teadetega tekitatakse olukord, kus liiklejal justkui kaobki vastutus ja kõik sõltub vaid teeoludest. Selline suhtumine on väga ohtlik. Liikleja saab ju teha väga palju, et õnnetust ära hoida, valides teeoludele vastava sõidukiiruse, hoides küllaldast pikivahet või jätteski kehvade ilmaolude tõttu sõidu tegemata.

Õnnetuste järel esitatakse esimesena alati küsimus: kus olid teehooldemasinad, kui juhtus raske õnnetus? Miks neid ei olnud kohal?

Eestis on üle 300 masina, mis hooldavad 16 594 kilomeetrit. Madala seisunditasemega teid on 10 564 kilomeetrit: seal tehakse lumetõrjet 24 tunni jooksul pärast lumesaju või tuisu lõppu ning libedustõrjet 12 tunni jooksul pärast selle teket. Keskmise seisunditaseme teid on 3810 kilomeetrit: seal tehakse libedustõrjet kaheksa tunni vältel pärast selle teket ning lumetõrjet 12 tunni jooksul pärast saju või tuisu lõppu. 2220 kilomeetrit teedest on kõrge seisunditasemega ehk sinna peab hooldemasin kõige kiiremini jõudma. Siia hulka kuuluvad põhimagistraalid, kus nõuded on tavapärasest veidi kõrgemad ehk libedusetõrjet tehakse kas kahe või nelja tunni jooksul pärast libeduse teket. Lumesaju jooksul tagatakse, et teel olev lumekiht ei ületaks kriitilist piiri.

Kindlasti ei oota meie partnerid, et ooteaja tunnid täis tiksuksid. Siin peab liikleja arvestama, et hoolderinge alustatakse kõrge tasemega teedelt ja liigutakse siis madalama tasemega teedele. Kohe igale poole teid hooldama ei jõua.

Oluline on meeles pidada, et tuisu korral ei ole alati mõistlik libedustõrjet teha. Miks? Sest siis võib tekkida vastupidine efekt: teele puistatud sool võib koguda teepinnale lund ja soodustada tuisuvaalude teket ning tugeva külgtuulega puistatud kloriidid võivad muuta teepinna jäiseks. Sellisel juhul muutub teel liiklemine väga ohtlikuks ja õnnetuste hulk oleks mitu korda suurem.

Teede talihoole on ennekõike võitlus loodusjõududega: lumi, vihm, jää, tugev tuul või halvimal juhul kõik kokku. Seda võitlust tuleb pidada targalt. Ei leidu just palju neid eluvaldkondi ja inimesi, kes looduse pakutut ohjata suudaksid. Meie anname endast parima.

Kuidas jõuab info hooldajani, et teed on libedad? Teehooldajad jälgivad ilmaprognoose, teeäärsed ilmajaamad edastavad hoiatusi libeduse tekke kohta, samuti tehakse patrullringe. Teehooldajad võtavad vastu teateid liiklejatelt, politseilt ja päästjatelt. Kui valitseb oht, sõidab hooldemasin välja. Siin peab aga liikleja arvestama, et hooldajal võtab ühest punktist teise jõudmine aega. Seega on mõnel lõigul teeolud keerulisemad ja liikleja peab seda arvesse võtma. Me ei õigusta seda, et tee on libe.

Viimastel aastatel on meie talved märkimisväärselt muutunud, mis tähendab, et teehooldajadki on uute tingimustega kohanema. Ilmad on muutunud pehmemaks ja temperatuur kõigub nulli ümber rohkem. See omakorda tähendab, et libedusoht on suurenenud. Ja kui temperatuur kõigub, tuleb libedus liiklejaile ootamatuna.

Soojad talved on meie liiklejaid hellitanud ja lumesadu tekitab hirmu. Ootused on kasvanud iga aastaga. Samal ajal unustatakse, et me elame kliimavöötmes, kus on talv. Ja talvel on talvised teeolud. Kiputakse tihti võrdlema naaberriikidega, justkui sealsed nõuded oleksid kõrgemad. Tegelikult kehtivad meil ühesugused nõuded ja paljuski on eeskuju võetud just Soomest.

Maanteeametil on hooldepartneritega lepingud sõlmitud viieks aastaks. Lepingust leiab nõuded, mida partner peab täitma ja järgima. Teeseisundi nõuded on kehtestanud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning arutelu, kas neid peaks muutma, käib juba praegugi.

Palju räägitakse ka vajadusest tuua teedele rohkem teehooldemasinaid. Siin tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe: kui palju on riigil selleks raha ja kuidas lisanduvaid masinaid ja tööjõudu rakendada ja üleval pidada, kui päevi, kus kogu masinaparki kasutatakse, tuleb ette vähe?

Head lugejad, kuidas olete teie rahul talvise teehooldusega? Kirjutage oma arvamusest, tähelepanekutest või ettepanekutest teede talihoolde kohta aadressil [e-mail]!