Ülli Kont: Eesti naistel oli palju ehteid

Eesti talu­interjööris oli nii vähe värve, elati ju poolhämarates ruumides, et Ülli Kondi arvates võis see olla üks põhjusi, miks meie rahvarõivad on nii kirevad, et looduseski sellist värviküllust naljalt ei kohta. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Pärnu muuseumi peavarahoidjal Ülli Kondil on kaks kutsumust: loodus ja etnograafia ning enne­ muuseumitööd on ta olnud koguni Rak­vere linnaaednik. Aga plikapõlvest saadik on ta tundnud huvi Eesti rahvarõivaste vastu, neid uurinud ja valmistanud.

Nüüd on Ülli Kont üks raamatu “Pärnumaa rahvarõivad” autoritest. Teos ilmus läinud aasta lõpul ja on täiuslikem sedalaadi üllitis, mis käsitleb Pärnumaa ja ajaloolisele Läänemaale jäänud Varbla ja Mihkli kihelkonna rahvarõivaid.

Kümneaastase tüdrukuna tegite valmis oma esimesed rahvarõivad, see nõuab suurt käsitööoskust. Mis teid juba nii noorena käsitöö ja rahvariiete poole tõukas?

See oli 1969. aasta juubelilaulupidu. Vaatasin seda telekast ja kuigi ülekanne oli mustvalge, jätsid seal nähtud rahvarõivad nii sügava mulje, et tahtsin endale ka. Käisin käsitööringis ja pakkusin õpetajale, et teen omale rahvarõivad. Õpetaja hüüatas: “Kullakene, see on liiga suur töö nii väikesele tüdrukule. Jäägem ikka linikute juurde!”

Aga siis hakkasime koos mõtlema ja muidugi kavandas õpetaja rõivad lihtsamaks.

Olin valinud tegemiseks Muhu­ rahvarõivad, nagu neid suveniirnukke müüdi, sest see erkkollane seelik oli nii ilus.

Loomulikult ei kudunud ma siis seelikut veel kangastelgedel, sain poest mingi riide, aga kõik elemendid olid rõivastel siiski olemas.

Kui tagasi mõelda, oli tollal arusaam ja teadmised rahvarõivastest vähestel. Nii juhtuski, et õpetaja juhendamisel sai tehtud kümneaastasele tüdrukule Muhu abielunaise riided koos tanu ja põllega. Käisin nendega mitu aastat, aga keegi ei tulnud näpuga näitama, et “kus sa tüdrukuke selle pruudipõllega lähed?” või “kas juba nii noorelt mehel, et abielunaise tanu peas?”.

Tollal neid rahvarõivastega kaasas käivaid tarkusi, kus, kes ja kuidas neid kannab, laiemalt veel ei tuntud ega peetud vajalikuks, et lähed ja uurid selle kohta muuseumist või loed arhiividesse kogutud mälestusi.

Kunas te esimeste õigesti komplekteeritud rahvarõivastega kokku puutusite?

Läksin 9. klassis rahvatantsu­rühma. Siis oli rühmades varnast võtta eri rõivad, et vahetada neid tantsude jaoks, näiteks Vene­ kostüüme ja Eesti rahva­rõivaid. Seal ma rahvarõivaste huvitava maailma endale vist avastasin, taibates, kui palju eri rahvarõivakomplekte esineb ainuüksi­ meie väikeses Eestis. Nii selgus, et meie Tapa tantsurühmas kandsime hoopis Audru kihelkonna riideid, sealset torutanu­ ja punasetriibulist seelikut.

Miks Tapal tantsiti Audru riietes?

Rahvarõivaid valmistati tootmiskoondises Uku. Eks sealsed kunstnikud käinudki muuseumiarhiivis, pärast koostasid mingi komplekti, mida siis mõnda aega­ toodeti. Tantsurühmad, koorid kultuurimajad said osta, mida parajasti pakuti.

Ega siis mõeldudki, et peaks just oma kodukihelkonna riided olema, peaasi, et Eesti rahvarõivad. Hea, kui neidki sai.

Alles hiljem, 1980. aastate keskpaiku, kui ma juba Põdrangu rühmas tantsisin, hakkasime rääkima, et võiks ikka oma kodukandi rõivaid kanda, et peaks arhiividest uurima, millised meie kandi rõivad tegelikult välja nägid.