Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/04/6226377t1hf404.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/05/7547001t1h5047.jpg)
- Lageraie ega inimene pole loomade-lindude probleem, nemad kohanevad kiirelt.
- Küpset metsa ei tohi raiumata jätta. Purki seda panna ei saa.
- Ma pole nõus, et 70 aasta pärast lastakse mu istutatud puudel mädaneda.
Vastukaja üle oma vastavateemalisele loole olen üllatunud, meelitatud ja tänulik.
Tõsise loodusemehena tunnistab Karl Adami veiderdamata, et tal ei ole metsade raiumise kohta ühest vastust. Huvitava teemana mainib Adami ökoloogilisi kooslusi, mis on arenenud paljude puupõlvkondade jooksul, aga jätab täpsustamata, mida konkreetselt silmas peab. Puupõlvkondadega on kindlasti seotud seened, kahjurid ja bakterid. Ühtegi neist ei õnnestu lageraiega hävitada. Vastupidi, kahjurid ja bakterid ei jää kunagi pidulikule söömale hiljaks.
Loomad ja linnud kohanevad oludega ja üsna kiiresti. Miks mulle tundmatu suur lind laulab igal kevadel oma armulaulu hoolimata sellest, et temast 50 meetri kaugusel saagi täristatakse? Miks teine suur lind ei jäta oma pesa maha, kui teineteisega paari meetri kauguselt tõtt vaatame?
Lageraie ega inimene pole nende probleem. Kõige lihtsam on süüdistada lageraiet. Seejuures ei raiuta lagedaks 100 hektarit korraga. Teadaolevalt pole laiade kaitsealade loomine metsisele sugugi tulu toonud.
Teadaolevalt pole laiade kaitsealade loomine metsisele sugugi tulu toonud.
Nii palju linnupesi kui vahetult lageraie järel pole mina enne ega pärast kohanud. Teada fakt: kus vinguvad saed, ootavad põdrad põõsa taga, et end paksuks süüa. Kui keegi arvab, et inimmõistus suudab loodust täielikult mõista, siis ta eksib. Kõige vähem rumalad on loodusemehed ja maakad.
Ennast selgelt metsasõprade leeri liigitanud Piret Lille pole rahul, et raiesmikudki loetakse metsade koguvaru hulka. Vahest on jutt ikka metsamaast, mida mõõdetakse hektarites, puiduvaru puhul kehtib teine mõõtühik. Samuti on Lille mures küpse metsa tagavara vähenemise üle. Selline “tagavara” tähendab arvatavasti konservipurki pandud metsa. Ometi kirjutasin, miks küpset metsa raiumata jätta ei tohi ja purki panna ei saa. Sellest ei saadud aru või ei tahetud saada.
Metsasõbrad soovitavad metsa raiuda nii, et ei suureneks tormimurru oht. Tore, paraku suurendab tormiohtu iga raieliik (v.a lageraie), mille vastu nad sõdivad. Müra ja tuuletõkke kadumise vastu on meetod lihtne: puu tuleb saagida nii, et püsti jääks tema vari.
Metsasõbrad vist arvavad, et linnud pesitsevad sügistalvel, kuna kevadisel ajal kehtib raierahu nagunii.
Metsamaastikku rohkem kahjustada pole võimalik, kui minu tukas tegi kuulus jaanuaritorm aastal 2005 ja sellele järgnenud puhastustöö. Taimestik, marjad, seened on taastunud ja sügavate roobaste kaldad on täis männi-kuusetaimi.
Seeni ja marju on minu noores metsahakatises palju rohkem kui paksu metsa all, aga nende pärast ma kindlasti 200 päeva aastas seal ei veeda. Raudselt pole ma nõus variandiga, et 70 aasta pärast lastakse mu istutatud puudel mädaneda eesmärgiga, et keegi marjuline saaks seal toimetada või pagulasest turist ära eksida. Kui keegi soovib marjametsa, palun väga, istutagu! Kuidas saab nõuda ise sõrmegi kõverdamata õigust võõras metsas ande korjata, peale selle veel nende olemasolu?
Metsa raiumine majandusliku tulu saamise eesmärgil on tõesti kurjast. Juba nõukogude ajal olid sõnad “tulu”, “raha” ja “äri” pahad ja kõduneva kapitalismi tunnused. Õige on jätta puud mädanema. Mis sest, et mädanemine on ökoloogiliselt kahjulikum raiumisest.
Tegelikult on kurja tulu saamiseks ehk igat liiki raieks vaja metsamajanduskava ja raieluba. Seda loomulikult ka firmametsade puhul.
Mõlemat dokumenti annavad välja oma ala asjatundjad, kes ei luba pilbastki raiuda põhjuseta. Õnneks määravad siiani vähemalt majandusmetsade poliitikat samuti erialainimesed. Kui sinna kaasataks kõiki soovijaid, oleks tegu korteriühistu koosolekuga.
Vastanduda ei soovi metsamehed kellelegi. Aga nad ei trügi sisse metsasõprade kontoriuksest õpetama, millise näpuga klaviatuuri toksida ja kuidas näeb välja täht A.
Märkimist väärib Lille tsitaat: “/.../võttes arvesse metsa ökoloogilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke väärtusi. Vastava eriala teadlased paneksid paika ökoloogilise jätkusuutlikkuse põhiprintsiibid, ühiskondliku suunitluse annaksid aga Eesti inimesed ise uuringute toel”. Sellist teksti võib nimetada poliitikute viljeldavaks kunstiliigiks, mille mõte on, et mõtet pole. Metsamehed on madalalaubalised gorillad nagunii.
Siiski olen Lillega nõus ühes: metsapoliitikat tuleb mõjutada! Paraku mitte selles suunas, kuhu tema sihib, vaid peatada tuleb arutute reservaatide laienemine. Nagu näiteks Mätase kirjas Ratasele Pärnu Postimehes 20. jaanuaril 2018.
Pole alust arvata, et Margus Mätas fantaseerib, aga temast sõidetakse demagoogia saatel teerulliga üle Brüsseli meeleheaks ja ametnikele linnukese kirjasaamiseks.
Miskipärast meenutab metsasõprade tundmaõppimine lugu karusloomakaitsjatega. Alguses on kahtlus puudulikes teadmistes ja hiljem osutub tõeks karm reaalsus.
Lausa nii karm nagu metsasõprade pealik TTV otse-eetris 25. jaanuaril silmagi pilgutamata kogu rahvale teatas, et praeguse tempoga on Eesti metsadest lage 20 aasta pärast. Järelikult pole minulgi mõtet enam oma metsaga jaurata: nagunii tõmmatakse maha ja aetakse koletisliku tselluloositehase lõugade vahele.