Üksipulgi lahtiseletatud linateoseid peab Soosaar väljakannatamatuks ja kunstikaugeks, sellepärast et tõeline kunstiteos sünnib tema arvates siis, kui vaatajagi saab selle sees uuesti sündida ning vaataja enda mõtetele ja fantaasiale jäetakse ruumi.
Sellepärast pole Soosaar üdini nõus audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia üleandmisel esitatud kirjeldusega, et ta on Eesti filmiajaloo omanäolisemaid ja isepäisemaid dokumentaliste, kes on alati kohal, lavastades reaalsust nii kaadri taga kui kaadris.
“See on natuke nõukogudeaegne määratlus, et ärge uskuge Mark Soosaare dokumentalistikat, kuna see ei vasta tõele,” ütleb Soosaar.