/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/13/7576365t1hceba.jpg)
Pärnu uue kunsti muuseum pani kahe riigi 100. aastapäevaks kokku veebruarist aprillini linastuva filmikava “Keegi ei tahtnud surra”, peegeldamaks kahe sarnase ajalooga rahva traagilist minevikku ja taasärkamist.
Muuseumis näeb Leedu-Eesti filme
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmifestivali homne ava- ja nimifilm on 1966. aastal Vytautas Žalakevičiuse lavastajakäe all valminud linateos “Keegi ei tahtnud surra”. See on lugu teise maailmasõja veskikivide vahele jäänud Leedu taluperest, kus vanema poja rollis tegi endale maailmanime Eesti laulja ja näitleja Bruno Oja (1933–2002).
Oja kehastatud Bronius ja tema nooremad vennad tegutsevad sõjajärgses Leedu külas, kus elanikud on jagunenud kahte leeri: ühed toetavad nõukogude võimu, teised metsavendi. Film näitab iga inimese soovi ellu jääda, kindlustada endale turvaline ja rahumeelne elu.
Oja on mänginud ligemale 100 filmis, rahvusvaheliselt kõige tuntum ongi “Keegi ei tahtnud surra”.
Neljapäeviti ja pühapäeviti linastuvad kavas veel Jüri Müüri mängufilm “Inimesed sõdurisinelis” (1968), Leedu režissööride Algirdas Dausa ja Almantas Grikevičiuse “Tunded” (1968), Olav Neulandi “Tuulte pesa” (1979), Jaan Toomingu ja Virve Aruoja “Värvilised unenäod” (1974) ning leedukate Arūnas Žebriūnase “Iludus” (1969), Kristijonas Vildžiūnase “Seneca päev” (2016) ja Donatas Ulvydase “Emilija” (2017).
Filmifestival saab teoks mõlema riigi filmiinstituudi, Pärnu linna ja Leedu suursaatkonna toel.