Metskitsede pulmamängud kuldkollasel viljapõllul

FOTO: Karl Adami

Kaheksanda klassi õpilasena sattusin ühel mai soojal pärastlõunal sügavat kraavi pidi jalutama, kõrval taeva poole sirguvate mändide ja kuuskedega mets. Kraavipervedel oli tihe paju- ja lepa­võsa, mis mind ustavalt varjas, päikesevalgus nägi mind siiski läbi.

Millalgi said mu jalad käsu peatuda. Silmad olid haaranud pruuni tombu metsadevahelisel niidul. See oli metskits! Metskits, kes millegipärast kahtlaselt taguotsa lakkus ega kuulatanud ümbritsevat. Põhjusega.

Metskitsemamma poegis! Olles oma käikudel kõigest alguses ja juba nähes midagi sellist, mis langeb osaks vähestele, valdasid mind meeltülendavad tunded. Tõenäoliselt oligi see sütik, mis pani keskenduma justnimelt looduse nägemisele, tundmaõppimisele ja hetkede püüdmisele.

Iseenesest jäi nähtu mul millegipärast jäädvustamata, signaal ei jõudnud ülemistest sfääridest vilunud näppudeni, kuid jälgisin toimuvat pingsalt.

Loe kõiki artikleid

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Loe ka neid

Tagasi üles