/nginx/o/2018/02/14/7581387t1h7965.jpg)
Eestlane on pika meelega ja kannatlik natuur. Ikka ollakse valmis ootama, et küll (majandus)olud muutuvad paremaks ja siis vaadatakse, mis (palgaga) teha annab. Enamasti juhtub nii, et jäädaksegi vaatama ja midagi ei muutu. Sellisel juhul on kombeks haarata kirjapulga järele ja kribada valmis südametunnistusele koputav kiri. Näiteks linnapeale ja volikogu liikmetele nagu muusikakooli puhul. Eks öelnud ju klassik Ernst Särgavagi: “Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama.”
Kirja sisu võib olla niisama karm kui Žaporožje kasakate oma Türgi sultanile. Meie loo puhul on kahtluse alla seatud muusikakooli kestmine. Probleem on vana kui maailm: ei jätku õpetajaid, sest palk ei motiveeri. Põhjendus, et sel aastal palganumber ei muutu, kuna eelmisel aastal alles pandi juurde, ei pea vett, sest palgad on endiselt madalad. Raskeil majandusaastail pidid kõik pingutama, kuid niigi madalapalgalistelt võeti ikka ülemäära. Olukord paranes kiiremini, kui oodata võis, aga palkade taastamine ununes kuidagi ära.
Muusikakooli kiri on kui äratussignaal Pärnu võimuliidule. Valimisliit Pärnu Ühendab saab ju lubadustele vilistada, sest soovitud võim on kolmeks aastaks käes, aga Isamaa ja Res Publica Liit peab olema ettevaatlikum. Kohalikud täitmata lubadused mõjutaksid järgmisel aastal riigikogu väljavaateid Pärnumaalt.
Pärnu muusikakooli nirud palgad on linnaisadele häbenemist väärt. Siinkohal ei saa jätta imestamata, kuidas nad ise nõustusid omale kena palgatõusu hääletamisega.
Jääb mulje, et Pärnus huviharidust ei väärtustata.
Jääb mulje, et Pärnus huviharidust ei väärtustata, sest kuidas muidu selgitada sellist suhtumist muusikakooli õpetajatesse. Ometi ei kahtle enamik meist huvihariduse vajalikkuses.
Pärnu linnaisadel on nüüd probleem. Ainult muusikakooli õpetajatel palga tõstmine ei tule kõne alla, sest kuidas sa jätad teised huvikoolid ilma. Nüüd on küsimus, kuidas lahendada probleem nii, et lambad oleksid söönud ja hundidki ei lonkaks.