“Ega ma Lenin ole, et pean nii hästi õppima”

Helle-Mai Roosileht kinkis oma klassi lastele üleeile sõbrapäeva puhul südamekujutisega rinnamärgid ja palus neid kanda tänaseni, kui on tema viimane tööpäev. Foto: Mailiis Ollino

Pärnumaa vanimal õpetajal, 60 aastat ühtejärge pedagoogiametit pidanud Helle-Mai Roosilehel on täna viimane tööpäev. Siis läheb ta pensionile. Õigupoolest on see juba teine katse teenitud puhkusele jääda. Tal polnud plaanis sel õppeaastal enam jätkata, aga Pärnu-Jaagupi põhikool vajas hädasti 3. klassi õpetajale asendajat ja nii Roosileht novembris pärast kaht kodus veedetud kuud kooli naasis.

Esimene töökoht, kus ta alustas 19aastasena, oli Tarva kool kunagises Koonga vallas. Aasta oli siis 1957. Harjumaa tüdrukuna valis Pärnumaa, sest Tarva koolis oli päeval elekter ja see oli suur eelis.

Noor õpetaja sai esimese töötasuna 48 rubla. Ta tahtis endale osta riidekapi, aga see maksis 115 rubla. Sellepärast oli tal hea meel, kui sai algklasside õpetamise kõrvale lisatöö kehalise kasvatuse ja muusikaõpetajana, olgugi et pidi selleks akordioni mängima õppima.

Sellegipoolest tuli paar aastat raha kõrvale panna, enne kui ihaldatud kapi kätte sai. Siis ei tihanud ta magadagi ja aina vaatas, isegi öösel, kallist mööblieset. Seesama riidekapp on tänini alles ja kasutuses.

Helle-Mai Roosilehe esimene õpilane Elve Sikk mäletab 60 aasta tagust õpetajaga kohtumist osalt.