Väino Linde: Isikuandmete kaitse ja avalik teave

Väino Linde. Foto: PP

Hiljaaegu kuulas põhiseaduskomisjon ära andmekaitse inspektsiooni peadirektori Viljar Peebu aruande isikuandmete kaitse seaduse ja avaliku teabe seaduse rakendamise kohta. Mis siis kõlama jäi?

Töötaja privaatsus

Isikuandmete kaitse seadus hõlmab kõiki ühiskonna sektoreid, avaliku teabe seadus on kohustuslik kõigile asutustele ja mitut liiki eraõiguslikele isikutele. Töötajate isikuandmete temaatika on jätkuvalt olnud üks inspektsiooni tegevuse prioriteete. Õiguslik vundament selleks on iseenesest olemas.

Nimelt sätestab töölepinguseadus, et tööandja võib töölepingu sõlmimise ettevalmistamisel küsida inimeselt üksnes andmeid, mille suhtes tal on õigustatud huvi. Töösuhte ajal peab tööandja austama töötaja privaatsust ja kontrollima töökohustusi viisil, mis ei riku töötaja põhiõigusi.

Need on aga vaid üldpõhimõtted. Konkreetsemaks minnes ja neid sätteid igapäevaelus rakendades selgus, et tööandjate seas on eri arvamusi. Üksmeel valitseb ainult selles suhtes, et töötajat ei või tualetis või duširuumis kaameraga jälgida.

Selgus, et Eestis ei ole seadust, mis annaks töötajatele ja tööandjatele reeglid selle kohta, kui palju, millistel juhtudel ja mil viisil võib tööandja töötaja kohta andmeid koguda. Seepärast koostas inspektsioon ise selle aasta alguses tööandjatele kohustusliku juhendmaterjali “Isikuandmete töötlemine töösuhetes”.

Avalikkusele kättesaadavaks tehtuks saab pidada isikuandmeid, mis on kirjas näiteks telefoniraamatus või oma võrgulehel. Seaduse mõistes ei ole need andmed aga avalikult kättesaadavad, kui tegu on suhtlusportaali või võrgufoorumiga, mille kasutamine eeldab kasutajaks registreerimist ja salasõnaga sisselogimist. Samuti ei tohi juhul, kui inimene ise on oma andmed avalikkusele kättesaadavaks teinud, neid elektroonilise side seadusest tulenevalt kasutada otseturustuseks elektroonsete sidevahendite abil.

Oluline on teada, et kui inimene andis oma andmed konkreetse probleemi kohta korraldatud arvamusküsitluse raames, ei või neid hiljem kasutada muul eesmärgil, näiteks erakonna valimiskampaania tegemiseks.

Avalik huvi ja uudishimu

Riigikohus ütles oma hiljutises otsuses, et juhatuse liikmete nimede avaldamine juriidilise isiku maksehäireandmete juures ei ole keelatud. Viidatud kohtuasjas oli tegemist tänaval asuvale reklaamtulbale üles seatud plakatiga, kus esitleti infot ettevõtte võla kohta ning oli ära märgitud firma juhatuse liikme nimi.

Riigikohus leidis, et isik, kes on kantud juriidilise isiku juhatuse liikmena avalikku registrisse, peab arvestama sellega, et tema andmed on avalikkusele kättesaadavad ja nende avaldamine juriidilisest isikust võlglaste nimekirjaga on seetõttu seaduslik.

Samal ajal peab tavainimese kohta võlainfo saamine olema seotud huvitatud poole tõsise õigustatud huviga. Kindlasti ei ole selleks inimlik uudishimu või ebamäärane soov temaga tulevikus mingi tehing teha.

On ju andmed isiku võimalike võlgade kohta internetiajastu mastaapsete infolevitamise kanalitega suurepärane avaliku häbimärgistamise vahend nii poliitikas kui eraviisilises arveteklaarimises.

Ajakirjandusvabaduse ja eraelu puutumatuse vastasseis on igikestev teema, kus ei olegi ühest ega selget lahendust. Euroopa inimõiguste kohus vaeb pidevalt, kumb õigus peale jääb.

Inimesed tunnetavad oma eraelu piire väga erinevalt. Mõnd häirib ainuüksi enda nime avaldamine, teine laotab viimsedki isikliku elu detailid avalikkuse ette ja on selle üle uhkegi.

Näiteks võib staarihakatis algul olla üsna meelitatud, kui kollane ajakirjandus temast uudise teeb, kuid aja möödudes ja targemaks saades ei taha ta enam olla mõne tõsieluseriaali, kahtlase seikluse või mingite peopiltidega seostatud. Sellistel juhtudel hindab andmekaitse inspektsioon konkreetsest kaebusest lähtuvalt, kas endise staari vastu on ikka jätkuvalt ülekaalukas avalik huvi.

Veel tegi inspektsioonile muret töötajate isikuandmete kaitse töökeskkonnas. Tuvastati näiteks ettevõtteid, kus turvakaamera oli paigutatud selliselt, et töötajad ei saanud puhkeruumis olla kaamera vaateväljast eemal. Osa tööandjatest ei olnudki töötajaid teavitanud valvekaamerate kasutamisest.

Kaubanduspindadel ei olnud kassade jälgimisel alati arvestatud sellega, et selgesti võib olla nähtav kliendi poolt kalkulaatorisse sisestatud pangakaardi PIN-kood. Kokku määras inspektsioon rikkumiste tuvastamisel süüdlastele 2010. aastal rahatrahve 150 000 krooni ning koostas muidki ettekirjutusi ja märgukirju.