/nginx/o/2018/02/20/7601347t1h4871.jpg)
Eesti toiduainetööstusi ühendava toiduliidu viimane hüüdlause kõlab: “Soeta eestimaist, toeta eestimaist!”. Kohalikus vaates võiks see üleskutse kosta: “Soeta pärnumaist, toeta pärnumaist!”.
Juhtkiri: Soetaks-toetaks, kui saaks
20. veebruar 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna täitub neli aastat päevast, mil Pärnumaa talunikud ja väiketootjad hakkasid ühiselt nn OTTi (võrgustiku otse tootjalt tarbijale) kogunemistel korra nädalas linnas oma toodangut müügiks pakkuma. Erkkollase rebuga mune, imemaitsvat jäätist, sooja leiba, siinses mullas võrsunud kartuleid, porgandeid, peete, meisterlike hoidistajate loomingut on saanud osta ja mekkida pärnakad ja suvekülalisedki.
Pakutav on silmale kaunis vaadata ja äratab isu. Ometi on OTTi kohtumised seisus, kus edu üle hõisata ei saa. Mis on põhjus? Miks pärnakas ikkagi ei osta kõike hääd, mis omakandi tublid inimesed on kasvatanud ja valmistanud.
Sissejuhatuses loodud hüüdlause on ju õilis. Tõesti, me ju tahame, et Pärnumaal jätkuks toidu kasvatamine ja tootmine. Meil on hea meel, kui leidub inimesi, kes ikka kartuli maha panevad ja lehmi-kanu peavad. Nad väärivad toetust. Keegi ei vaidle vastu.
Alatasa talunikega kohtumiseks pole Eesti inimesel harjumust ega küllalt rasket tengelpunga.
Siiski ei võta pärnakad korra nädalas jalge alla teed Martensi väljakule või haigla juurde, et just OTTi kohtumiselt endale söögikraami osta. Enamik käib pärast tööpäeva kaubahallis, vahel laupäeval turul. Need on kinnistunud harjumused.
Teiseks arvatakse, et kodumaine talutoit on kallis. Kvaliteetse ja ausa kauba eest tuleb maksta, see on selge. Inimeste ostujõud sellest teadmisest aga ei parane. Eurostati järgi kuulub Eesti ostujõult Euroopas viimaste riikide sekka. Viimastel andmetel olime 28 riigi hulgas tagantpoolt kuuendad, selleski tulemuses on suur panus ilmselt Harjumaal ja Tallinnal.
Alatasa talunikega kohtumiseks pole Eesti inimesel harjumust ega küllalt rasket tengelpunga. Sinimustvalgel pidupäeval võiks aga siiski endale kohalikku talukaupa lubada. Soetaks ja toetaks vähemalt “EV 100” puhulgi!