Kirjutab ju külalugude autor Silvia Paluojagi, et sari sai alguse vastukaaluks arutule linnastumisele ja maaelu suretamisele. Just Eesti küla on olnud see tagala, millele raskel ajal on saanud loota. Maale ja küladesse mindi pakku sõdade ja küüditamise eest. Taludest oli kehvematelgi aastatel võimalik midagi linnakauba vastu vahetada. Maaelanike kanda oli suur osa mõlema maailmasõja ja vabadussõja raskustest. Leidub Pärnumaalgi külasid, kus inimestele ammu löödud haavad on küll armistunud, aga mälestused ikkagi valusad. Küla on kooritud iga võimu ajal. Külarahvast on korduvalt painutatud, aga sitke vitsana on selg taas sirgu löödud.
Kord kiitnud kõrge sõjaväelane: küll on hea, et Eestil on nii palju maad ja metsa, kuhu hädaolukorras annab inimesi linnadest evakueerida. Ent kes ikka on nõus minema maale kuuse alla, kui küladest on alles vaid nimed ja taludest üksnes asemed võsastunud aedadega. Eesti küla väärib paremat kohtlemist ja külainimene lugupidamist.
Vanades piirides Pärnumaa 326 külale annaks alles tiiru peale teha. Äsjane haldusreform lisas maakonda Läänemaa arvelt külasid. Vähemalt paar asumit on suutnud oma külastaatuse taastadagi.
Õigupoolest ongi külalood hümn Eesti külaelule.
Haldusreformiga tuli Pärnu linna koosseisu 49 küla. See on täiesti uus olukord, millega harjumine võtab linnavalitsuses aega. Ometi annaks just nüüd näidata tegudega pärast valimiste ajal sõnades lubamist, et tõesti hoolitakse meie külaelanikest ja külaelule antakse tuul tiibadesse. See on võimalik. Õigupoolest ongi külalood hümn Eesti külaelule.
/nginx/o/2018/02/21/7607495t1hfc16.jpg)