Kevad on aeg, mil kaitseväge on Eesti rahvale kõige rohkem näha, kuulda ja tunda. Teeservades seisab kaitseväe veokeid, liigub sõdureid, mõnel inimesel on töökaaslane kutsutud reservväelasena õppusele. Põhjus on lihtne: käimas on kaitseväe suurim õppus “Kevadtorm”, mida kaitsevägi teeb juba üheksandat korda ja mis aastate jooksul on läbi rännanud suure osa Eesti maakondadest.
Kui mullu puudutas “Kevadtorm” otseselt Viljandi- ja Pärnumaad, siis tänavune õppus toimub Põlva-, Võru- ja Tartumaal, ühendades kaadrikaitseväelasi, kaitseliitlasi ja reservväelasi kõigist Eesti paikadest. Kokkuharjutavas jalaväepataljonis treenivad noored mehed sõna otseses mõttes, relv käes, oma kodu kaitsmist.
“Kevadtorm” küpsetab ajateenija teenistuse lõpuks korralikuks reservväelaseks. Ta õpib seda, mida tsiviileluski tarvis läheb: distsipliini ja meeskonnatööd, ausust ja seltsimehelikkust, otsuste langetamist ja kohusetunnet isegi siis, kui sõdur on surmväsinud.
Reservväelastele ja kaitseliitlastele on see kunagi õpitu värskendamine ja täiendamine. Sõjalistele juhtidele pakub “Kevadtorm” hinnalist võimalust juhtida korraga tohutuid vahendeid, liigutada sadu sõdureid maastikul, mitte üksnes paberil.
Emotsionaalses mõttes on õppus paljudele kohaks, kus vanade ja kindlate relvavendadega ühise asja nimel kokku saada. Eesti sõjalisele riigikaitsele on “Kevadtorm” peaproov stsenaariumiks, mida meil loodetavasti kunagi vaja ei lähe – esmase iseseisva kaitsevõime rakendamiseks. Eesti sõjalise kaitse kilp on esmane iseseisev kaitse ja mõõgaks NATO kollektiivkaitse.
Iseseisva kaitsevõime eest
On meil seda kõike nüüd, 21. sajandil ikka veel tarvis? Kas usutav riigikaitse ja täiemõõduline vägi on üldse väikeriigile jõukohane, võivad küsida skeptikud. Vastus on ühemõtteline jah.
Üksnes siis, kui me võtame ise oma riiki täie tõsidusega, saame nõuda, et teisedki meie riiki tõsiselt võtaksid. Ehkki Eesti on tõesti väike ja meie vahendid piiratud, oleme maailma poliitiliselt ja sõjaliselt kõige võimsama rahvusvahelise organisatsiooni NATO täieõiguslik ja usaldusväärne liige.
NATO operatsioonide strateegiline ülemjuhataja, Ameerika Ühendriikide admiral James Stavridis tuletas hiljuti kogu maailmale meelde, et NATO-l on jätkuvalt kõige rohkem tanke, lahingulennukeid ja sõjalaevu maailmas. Kuid see võimas sõjaline liit toimib ainult siis, kui iga liidu liige täidab enda ülesannet, seisab oma riigi kaitse eest ja liikmetel on tahe võidelda ühiste väärtuste eest.
Miks peaks liitlasriigi sõdur tahtma riskida võimalikus konfliktis Eesti eest, kui Eesti rahvas ise ei peaks seda mingil põhjusel soovima?
Väljavaade, et Eesti vastu kerkib sõjaline oht, on üsna väike, aga rahu ja julgeolek ei saabu ega ole olemas meie kõigi igapäevase hooleta. Juba vanad roomlased sõnastasid põhimõtte: kes tahab rahu, peab vajadusel olema valmis sõjaks. “Kevadtorm” ongi osa sellest tööst, mida me rahu, julgeoleku ja oma riigi nimel teeme.
Õppus “Kevadtorm” annab kaitseväele võimaluse aasta-aastalt eri maastikel lihvida oma võimeid lahingu põhiliikides. Sõdurid ja ohvitserid õpivad, kuidas pidada vaenlase vastu viivituslahingut, võites taandudes aega, seejärel hoida kaitselahingutes positsioone ja tõrjuda rünnakuid ning minna lõpuks vasturünnakule. Samuti saavad üksused drillida haubitsate, juhitavate tankitõrjeraketikomplekside ja õhutõrjerakettide relvameeskondi. Iga aastaga on kaitseväe võimsamate relvade arsenal täienenud.
Hoolime loodusest
“Kevadtorm” – nagu kogu riigikaitse laiemalt – ei ole ainult kaitseväelaste asi. Kaitsevägi saab edukalt tegutseda ennekõike siis, kui teda toetavad mõistva suhtumisega kohalikud elanikud, vallavanemad, maaomanikud ja linnapead.
4000 kaitseväelast ja kaitseliitlast vajavad harjutamiseks ruumi, sest sõdimist tuleb õppida maastikul ja reaalsete üksustega, mitte üksnes õppeklassis või riviplatsil. Loodame kohalike inimeste, omavalitsusjuhtide ja reservväelaste tööandjate koostöösoovile, sest kaitsevägi ja tema lahinguvõimest toodetav julgeolek teenib kõigi Eesti inimeste huve.
Siiani, julgen öelda, on ühiskond toetanud kaitseväe tegevust igati ja andnud sel moel oma panuse Eesti riigikaitsesse. Luban, et kaitsevägi püüab olla alati viisakas naaber.
Oleme “Kevadtormi” põhimõtteks seadnud, et õppus ei põhjusta kahju ümberkaudsete maaomanike varale ega keskkonnale. Kaevikud aetakse õppuste järel kinni, et looduse algolukord taastuks.
Kaitsevägi teeb “Kevadtormil” oma parima, et õppuse jälg loodusele oleks võimalikult väike, kuid selle mõju julgeolekule suur. Kaitsevägi hoiab loodust, sest mets on sõduri kõige suurem sõber, kuna mets ja Eesti loodus laiemalt katab ja kaitseb sõdurit.
“Kevadtormi” otsustav osa käib sel nädalal. Tänaseks on selle aasta ajateenijatest formeeritud jalaväepataljon ja kaitseliitlaste üksused kokku harjutanud ja peavad tõestama oma lahinguvõimet, seistes vastu Scoutspataljoni ja Läti elukutseliste sõdurite survele.
“Kevadtormil” saavad hinnangu sõdurid ja ülemad, allüksused ja väeüksused, staabid ja tagalakeskused. “Kevadtorm” on tervik, kus riigi ja rahva kaitsmist harjutab üks kümnendik kogu Eesti sõjaaegsest kaitseväest ja mille õnnestumises on oluline osa mängida kõigil Eesti inimestel.