Sirgub viies põlvkond kalureid

Neljandat põlve kaluril Tarmo Luksil on meeles, kui kord Eesti taasiseseisvumisaja alguses läks ta isaga kevadel merelt võrke tooma. Kuna jää oli paks, mindi autoga, Volvo 740ga. Sel ajal, muide, sõideti aasta ringi samade rehvidega. Jää oli lumest puhas ja tume ning sellepärast ei eristanud silm, et vahepeal oli lahtine vesi­. “Me nägime seda alles väga lähedalt,” meenutas ta.

Tarmol kiilus kõri kinni ja suust ei tulnud piiksugi. Rooli keeranud isa andis gaasi. Siis käis põmp! auto esimene ots vastu jääd ja põmp! tagumine. Masin oli õhupadja alla võtnud ja kuidagi üle prao lennanud. “Istusime natuke, siis tulime autost välja ja nägime, et jääpragu oli kaks korda­ niisama lai kui sõiduk pikk. See, et me sealt pääsesime, oli üks õnnelikumaid asju, mis mu elus juhtunud. Ainult karterikaitse läks lömmi,” rääkis Tarmo. Ta arvab, et kui isa oleks pidurdanud või püüdnud kõrvale keerata, sõitnuks nad jääprakku ja vajunuks koos autoga põhja.