Sirgub viies põlvkond kalureid Lisatud video

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Äsja neljaseks saanud Tormi tundis ära tindikala, mille isa Tarmo jää alt välja tõmbas.

FOTO: Mailiis Ollino

  • Uskumatu pääsemine jääprakku sõitnud autos
  • Rannakaluri töö pole amet, vaid elustiil
  • Miks vanadel kaluritel on sõrmed konksus

Neljandat põlve kaluril Tarmo Luksil on meeles, kui kord Eesti taasiseseisvumisaja alguses läks ta isaga kevadel merelt võrke tooma. Kuna jää oli paks, mindi autoga, Volvo 740ga. Sel ajal, muide, sõideti aasta ringi samade rehvidega. Jää oli lumest puhas ja tume ning sellepärast ei eristanud silm, et vahepeal oli lahtine vesi­. “Me nägime seda alles väga lähedalt,” meenutas ta.

Tarmol kiilus kõri kinni ja suust ei tulnud piiksugi. Rooli keeranud isa andis gaasi. Siis käis põmp! auto esimene ots vastu jääd ja põmp! tagumine. Masin oli õhupadja alla võtnud ja kuidagi üle prao lennanud. “Istusime natuke, siis tulime autost välja ja nägime, et jääpragu oli kaks korda­ niisama lai kui sõiduk pikk. See, et me sealt pääsesime, oli üks õnnelikumaid asju, mis mu elus juhtunud. Ainult karterikaitse läks lömmi,” rääkis Tarmo. Ta arvab, et kui isa oleks pidurdanud või püüdnud kõrvale keerata, sõitnuks nad jääprakku ja vajunuks koos autoga põhja.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles