Eesti esimese presidendi, Pärnumaalt pärit Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts on oma elus paljugi näinud ja üle elanud. Tema isa Viktor Päts oli riigipea noorem poeg, edukas advokaat, kes oli sündinud 1906. aastal Pärnus ja suri 1952. aastal Moskva Butõrka vanglas. Matti Pätsi päikeseline lapsepõlv katkes, kui kogu pere 1940. aasta juuli lõpus Venemaale küüditati. Nende elukohaks määrati toonase Baškiiri ANSV pealinn Ufa.
Matti Päts: Manifest on ilus dokument
Pärast täiskasvanud pereliikmete arreteerimist saadeti Matti ja ta noorem vend Henn eri lastekodudesse, kus vend suri nälga.
Matti Päts õppis Ufa 44. keskkoolis, pärast kodumaale tagasijõudmist Tallinna 2. keskkoolis (nüüdses reaalkoolis). 1954. aastal astus Tallinna polütehnilisse instituuti ja lõpetas selle energeetikainsenerina. Töötas seejärel tehases Teras, siis Eesti Energias ja Tallinna mõõduriistade tehases.
1973. aastal lõpetas Päts kaugõppes Moskva patentoloogia instituudi. 1991. aastal kutsuti ta rajama patendiametit, mida juhtis seejärel pensionile jäämiseni 2015. aastal. Tänavu 10. aprillil saab Matti Päts 85aastaseks. Enne seda loeb ta täna Pärnus Rüütli platsil ette “Manifesti Eestimaa rahvastele”.
Kui palju on teile perekonnanimi elus tüli teinud?
Punastel aastatel kuigipalju tegi.
Isegi kõrgkooli astumisega oli probleeme.
Ei võetud, tõsi. Kaks aastat töötasin liidutehases Volta elektrikuna. Pärast seda kui suur ja soe päike oli loojunud ehk Stalin läinud, võeti, aga öeldi, et kui tahate kõrgemat haridust, siis ainult tehnilist, Tartu peale ärge mõelgegi. Konstantin Päts oli ju jurist, minu isa samuti, küllap kartsid, et traditsiooni järgin minagi. Ent minust sai hariduse poolest elektriinsener.
Lugesin teie meenutusi sellest ajast, kui Konstantin Päts toodi üsna lühikeseks ajaks Eestisse. Teile keelduti andmast võimalust vanaisaga kohtuda. Mis tunne teid toona valdas? Vanaisa oli nii lähedal ja ometi kokku ei saa.