:format(webp)/nginx/o/2018/02/24/7629915t1ha767.jpg)
Riigitelevisioon näitas 24. veebruari õhtul napilt minutist pilti seletusega, et ühe Läti viinapoe parklasse mittemahtunud sõitsid järgmise poeni. Loomulikult ei sobinud presidendi vastuvõtu ülekande vahel öelda, et omaaegsesse Liivimaa kubermangu jäänud Väike-Salatsisse ehk Mazsalacasse kogunes rahvaalgatusena ligemale 5000 inimest, kelle ainus soov kõlas: Eesti valitsus vaadaku peeglisse.
Valitsusel tuleb protestijate hinnangul eneseanalüüsi teha, kuna aktsiiside tõstmisega kahjustatakse oma riigi majandust.
Vahva sõdur Švejki ütlemise järgi kukub see valitsus, mis õlle hinda tõstab. Kuid kõnealusel juhul ei ole küsimus üksnes õlle hinnas, vaid selleski, et lõunapiiriäärsete külade kauakestnud kohalikud poed on alkoralli pärast pidanud ukse kinni panema ja personali töötukassasse saatma.
Nii lõpetas käibe vähenedes 2016. aasta suvel töö Ikla ligemale 150 elanikuga küla pood ja nüüd asub kohalikele lähim toidu- ja tarbekauba ostmise koht Ainažis. See tähendab, et piiriäärsed eestlased maksavad oma igapäevase toidu eest Lätis. Ja rohkem kui oma koduriigis.
Aga autorongi kogunenud inimeste nägudel ja sõnades väljendus mure, kas nende sõnumist tehakse Stenbocki majas järeldusi.
Kallimad on piima- ja lihatooted, leib-sai. See, et pooleliitrise õlle võid osta 59 sendiga või paki lehmakomme 85 sendiga, pole argument neile, kellele lähim Eesti pood jääb piirikaubanduse õitselepuhkemise järel kümne kilomeetri kaugusele.
Ühe Ikla ettevõtja arvates on Läti piiripunktist ümber ehitatud ja Ainaži teeristi nagu seeni pärast vihma kerkinud alkoholihoonete teke kraadidega jookide tootjate süsteemse tegevuse tagajärg. Hindu hoitakse kunstlikult all, sest tavaliste poodidega võrreldes ei ole kange alkoholi hinnavahe Eestis ja Lätis märkimisväärne.
Rahandusministeeriumi blogis “Alkoholiaktsiisi laekumisest kainelt ja analüütiliselt” (Kadri Klaos, Sven Kirsipuu, 19.02) tõdetakse, et “selgelt mõjutab Läti piirikaubandus enim Lõuna-Eestit ning väikeste maakohtade väikepoodide sulgemine on regionaalne probleem”.
Fakti, et maksude alalaekumine Eesti riigi eelarvesse ja kütuse-, tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõus ei ole ainult regionaalne probleem, tõestas Ikla ja Valga piiripunkti kaudu Lätti kulgenud autorong Eesti Vabariigi 100 aasta juubelil. Jah, just nii pühal päeval. See ei olnud alkoralli. Perede kaupa ja sinimustvalgete lippude, lintide, mütside, märkidega kaunistatult ületati lõunapiiri. Aktsiisitõusuvastase aktsiooni “Maksud sõidavad Lätti” peakorraldaja, Tartumaa palgatööline Taavi Leppik oli hämmingus esialgu vaid sõpruskonna ja 100 autoga kavandatud väljasõidu paisumisest üldrahvalikuks liikumiseks. Sellest tekkis tõrge päevakavas, mille järgi pärastlõunal kella kolmest pidanuks osalejad asuma tagasiteele, kuid autosid tuli aina juurde.
Eesti-armastus ilmnes kokkusõitnute rõivastuses, suhtumises, trikoloorsetes lisandustes. Aga üksmeel väljendus selleski, et millal siis veel kui iseseisvuspäeval öelda valitsusele: nii enam maksudega mängides edasi minna ei saa. Poliitikutel lasub vastutus oma otsuste eest. Et mitte kaotada, tuleb mitu käiku ette näha nagu malemängus, kus oma sammude tagajärge arvestamata võita ei saa. Kütuseaktsiisi tõus mõjutab kõiki hindu, ka toidu omi. Eriti nördinud on transpordifirmade juhid. Aktsioonis osalenud Paide mehe jutu järgi on valitsus tõmmanud transpordiettevõtetele koti pähe maksustamise ja kütuse hinnaga.
Avalik saladus on, et paagid tõmmatakse täis Lätis. Sellega kaotab Eesti kümneid miljoneid eurosid. Maismaaveoste tihedas konkurentsis jäävad Eesti firmad alla Läti, Leedu ja Poola vedajatele ning lõpetavad tegevuse. See omakorda tähendab riigieelarvesse tööjõu- ja muude maksude laekumata jäämist ja lõpuks töötukassale lisakoormust. Juhid jäävad leivata.
Piiril, ka Mazsalacast Kilingi-Nõmme suunduval rahvusvahelisel maanteel on üleval kirjad, mis teatavad Eestis kehtivast teemaksust. Aga väidetavalt ei ole meil sellist seadust, millega välisvedajast maksu tasumata jäämise eest karistada. Maantee on, muide, Läti poolel Ramata piiripunktini paremini hooldatud kui sealt edasi Eesti lähima linnani.
Nõukogude ajal levis ütlemine, et on väike vale, suur vale ja statistika. Eelviidatud blogi lugedes selgub, et nii-öelda Mazsalaca mässajatel pole põhjust valitsuse poole rusikat viibutada. Ligemale 55 miljoni euro suuruses augus on süüdi tootjad ja müüjad, kes varuvad enne maksutõusu madalama aktsiisimääraga alkoholi.
Autorongi kogunenud inimeste nägudel ja sõnades väljendus mure, kas nende sõnumist tehakse Stenbocki majas järeldusi. Kütuse-, alkoholi- ja tubakaaktsiisi laekumine naaberriiki pidurdab meie majanduse arengut. Protestisõidul osalenud tahavad, et maksud jääksid koduriiki.
Nii lihtne see ongi, kui rahvaalgatuses ei nähta vaid “Ossinovski viina” pitsi ümber istujaid.