Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/08/22/5747713t1h1c46.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/01/7649755t1h5fad.jpg)
Iga sündmus Eesti elus annab võimaluse midagi arvata, kiita või laita nii konkreetselt seda, mis toimus, kui anda hinnanguid palju laiemalt. Mõistetavalt on väga palju tähelepanu pälvinud “EV 100” juubelilavastus Eesti Rahva Muuseumis laupäeval. Ei mäleta, et oleksin varem neid televiisoris üle kantud etendusi lõpuni viitsinud vaadata, seekord tegin seda.
Ma ei ole asjatundja, et hinnata lavastuse ideed ja teostust, aga saan aru sellest, kuidas nähtu minule mõjus. Pidulikku tunnet ei tulnud. Viga võib olla minus või pigem on asi petetud ootustes: tahtsin ju näha midagi helget, midagi sellist, mis rahvast ühendab. Muidugi, viha võib ka ühendada. Põhjus näiteks lageraie Eesti metsades ja see langetustraktorite tapatöö oli filmis päris mõjusalt edasi antud, see tähendab, et tekitas tundeid.