Plikatirtsust teatrilavastaja ja seelikus mees

Anete Kruusmägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ago Anderson on õnnelik, et lavastaja Kaili Viidas lubas näitlejatel lollusi teha.
Ago Anderson on õnnelik, et lavastaja Kaili Viidas lubas näitlejatel lollusi teha. Foto: Gabriela Liivamägi

Eesti teatriaasta nominentide hulgast leiab tänavu pärnakaidki. Meeskõrvalosatäitja auhinnale on nomineeritud lausa kaks Endla näitlejat. Ago Anderson on möödunud aastal paistnud silma Maie rolliga lavastuses “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” ja Harald Kuremeri osatäitjana näidendis “Kaarnakivi perenaine”. Jaan Rekkor on äramärkimist leidnud Henrikuna Eesti draamateatri lavastuses “Saraband” ja Burgose Jorge rolli eest Vanemuises lavastatud “Roosi nimes”.

Kaili Viidas on esitatud lavastajaauhinnale Endla suvelavastuse “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” eest ja Tallinna Kammerteatris lavale toodud näidendiga “Midagi on viltu”.

Viidas tunnistas, et tahtis uudist kuuldes hüpata ja lausa röökida. “Vau, et sellist asja ka märgatakse!” avaldas Viidas rõõmu selle üle, et kergemat meelelahutustki märgatakse. Lavastuse saamisloost meenutas ta seda, et tahtis teha Eesti klassikat, kuid veidi nihkes. Sooviga leida vanas materjalis üles see teravus ja kirg, millega seda kunagi võidi teha­. Koidula tekstidel on lavastaja sõnutsi väga hea dramaturgia ja need on väga hea keeletunnetuse pealt kirjutatud, mida nüüdisaegse materjali kohta väga tihti ei saa öelda. “Nad pärinevad ajast, mil ka näitekirjandus oli kirjandus,” mõtiskles Viidas.

Viidas mäletab, kuidas ta näidendit lugedes kümnenda lehekülje peal püsti kargas ja hüüatas: “Ma tean, kuidas seda peab tegema!”. Ta teadis, et peab saama loomad lavale, sest Koidula tekstis on väga palju loomadega väljendeid või kõnekäände.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles