Kuulates metskitsede talvist nosimist

Foto: Karl Adami

Virsikukarva pehme udulaam liikus üle jõeäärsete niitude. Kui suvisel külluse­ajal saatis udu lakkamatu linnulaul, siis sel septembrihommikul oli loodust haaranud vaikus. Kostis vaid sahinat, mille tekitasin mina, ajades jahedast kastest haaratud rohtu kahte leeri. Suisa pidin selle võrratu hommiku pildile talletama.

Pärast esimest katikuklõpsu ilmus vaatevälja ehmunud tegelane. Kuni minu ilmumiseni nosis kaber aplalt kastemärga rohtu. Järgmistel päevadelgi võis mulle tuttavat metskitse sel niidul kohata, sest talv oli tulekul ja viimane aeg naha alla varu koguda.

Ilmad kiskusid aina jahedamaks. Esimesed sügishallad asendusid härmatisega. Ronkade lõikav kraaksumine ei häirinud kitseperet, kes hoidis koerteta talude lähedale. Nii oli turvalisem ja mis seal salata: toidulaudki rikkalikum.