Sirle Matt: Lastel on kurb ja häbi (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pildil element Valka piiripunktis Alko1000 kauplusest.
Pildil element Valka piiripunktis Alko1000 kauplusest. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Minu vanemad lahutasid, sest isa jõi palju ja olid suured tülid, kui ta purjuspäi koju tuli. Mul ei ole eriti mälupilte kodustest riidudest, aga mäletan pidevat suruvat tunnet, mis ei lubanud rõõmus ega õnnelik olla. Hiljem, kui emaga juba eraldi elasime, teadsin, et kui tahan isaga rääkida, pean talle helistama enne kella kümmet hommikul, sest siis polnud ta jõudnud veel õlut lahti korkida. Külla minnes jäin õue, sest tihti oli tuba täis suitsetatud ja tühjadest õllepudelitest nurgas immitses haput haisu, mille sees ei saanud hingata. Mul oli häbi ja vastik.

Olen tihti mõelnud, milline oleksin mina ja milliseks oleks kujunenud minu elu, kui isa poleks nii palju joonud. Kindlasti olnuks lõbusam, muretum, oleksin saanud olla laps. Praegu oskaksin rohkem naerda.

Sel põhjusel ei ole igaühe enda asi, kui palju ta õlut ja viina joob. See oli ka minu asi, kui palju minu isa jõi. Ema muidugi kaitses mind sellega, et me ära läksime, aga oleksin tahtnud, et teised inimesed oleksid mind kaitsnud: isa käitumise hukka mõistnud. Äkki ta oleks aru saanud, ehk oleks midagi muutunud?

Tagasi üles