Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/15/5048177t1h796c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/02/7651615t1hd91e.jpg)
Minu vanemad lahutasid, sest isa jõi palju ja olid suured tülid, kui ta purjuspäi koju tuli. Mul ei ole eriti mälupilte kodustest riidudest, aga mäletan pidevat suruvat tunnet, mis ei lubanud rõõmus ega õnnelik olla. Hiljem, kui emaga juba eraldi elasime, teadsin, et kui tahan isaga rääkida, pean talle helistama enne kella kümmet hommikul, sest siis polnud ta jõudnud veel õlut lahti korkida. Külla minnes jäin õue, sest tihti oli tuba täis suitsetatud ja tühjadest õllepudelitest nurgas immitses haput haisu, mille sees ei saanud hingata. Mul oli häbi ja vastik.
Olen tihti mõelnud, milline oleksin mina ja milliseks oleks kujunenud minu elu, kui isa poleks nii palju joonud. Kindlasti olnuks lõbusam, muretum, oleksin saanud olla laps. Praegu oskaksin rohkem naerda.