/nginx/o/2018/03/06/7663621t1hcf2b.jpg)
Hea meelega juhime tähelepanu tänases lehes artiklile “40 peatust Lihulani”. Paistab, et liini number 55 Pärnu–Lihula–Pärnu puhul on tegemist ühe võimalusega, kuidas haldusreformijärgsel ajal korraldada bussiühendust maapiirkonnas maakonna- ja kohaliku keskusega.
Liin nr 55 sai teoks vedude korraldaja ja kogukonna tugeva asjaajamise mõjul. Ent mõlemat poolt kannustas ühtlasi soov seada bussitransport nii, et see hõlmaks taas neidki kohti, kuhu bussil tavaliselt enam asja ei olnud.
Transpordilahendused ei ole varnast võtta, alati võib eksida, mistõttu tuleb asjaajamist alustada ajavaruga. Nii konkreetsel näidisjuhulgi. Veel Lääneranna moodustamise eel alustati vallarahvaga läbirääkimisi bussitranspordi korraldamiseks. Ikka selle eesmärgiga, et otsida ja leida sõiduvariante Pärnumaaga liitunud Lihula ja Hanila valla ning Koonga, Paadrema ja Varbla inimestele ühenduseks uue vallakeskuse Lihula ja vana maakonnakeskuse Pärnuga.
Pärnumaa ühistranspordikeskus (PÜTK) tegi ära suure töö. Tulemus peaks rahuldama kõiki pooli. Varem eemale jäänud külade elanikud pääsevad kodunt välja ja tagasi lühikese ajaga. Meenutagem, et enne haldusreformi hakkas maakonna mõne nurgaga tekkima selline olukord, et ühe päevaga polnudki enam võimalik maakonnakeskuses ära käia.
Varem eemale jäänud külade elanikud pääsevad kodunt välja ja tagasi lühikese ajaga.
Uue aja bussiühenduse tunnus on seegi, et kohalikel on teada liini sõitvate bussijuhtide mobiilinumbrid ja vajadusel saab ettehelistamisega tellida peatumise. Parem selline lahendus kui võimatus üldse kodunt välja saada.
Mõistagi on paljudes maapeatustes bussiootamise tingimused üsna spartalikud ja kasinad. Hea on, kui leidub pink toetamiseks, aga praegu tundub, et küllap hakkab siingi jää liikuma ja osutub reaalseks panustada bussiootekodade ehitamisse. See kõik on siiski köömes võrreldes vältimatult läheneva teedelagunemisega, mis on katsumus uutele bussiühendustele.