Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/08/7668719t1h1a25.jpg)
Hiljuti avaldas Postimees kokkuvõtliku tõdemuse: Eesti riik pole praegu võimeline hädaolukorras või sõjas oma elanikke ulatuslikult evakueerima, abistama ega varustama. Seega on rahvas jäetud omapäi. Tsiviil- ehk kodanikukaitse tuleks nullist üles ehitada.
Praeguste 50aastaste põlvkond mäletab, et põhikooliajal olid tsiviilkaitse nädalad. Mingil aastal oli mu õpilaspäeviku ümbriskaane vahel isegi pruun pappkaart, millel kirjas gaasimaski suurus. Rääma põhikooli uue osa ühel trepimademel asus ruum, mille ukseklaas oli seestpoolt paberiga kaetud. Selles toas rippusid näitlikud õppevahendid tuumaplahvatuse mõjust, isiklike kaitsevahendite joonised, olid respiraatorid ja gaasimaskid. Viimaseid pidi olema vähemalt klassikomplekti jagu, et saaksime “gaasilarhve” aja peale pähe sikutada.