Kaarel Tali: Minul eestlasena ei olnud vaja harjuda

Esimesed paarsada kuupmeetrit valmistoodangut peaks Metsä Woodi Pärnu tehases valmima aprillis. Foto: Urmas Luik

Metsä Woodi vineeritehase juht Kaarel Tali kolis Venemaalt Pärnu pool aastat tagasi ja võttis pere kaasa. Ta pelgas, et venekeelses koolis-lasteaias käinud lastel võib sisseelamisega raskusi tekkida, aga midagi sellist ei juhtunud.

Viimased 14 aastat võõrsil töötanuna möönis ta, et kontrast kahe riigi vahel on suur: Venemaal elatakse päev korraga ja keegi ei mõtle tuleviku ega pensioni peale, kuna see on sedavõrd madal.

Kuna Venemaa saeveski, mida Tali kolm viimast aastat juhtis, kuulub samale Soome kontsernile mis Metsä Woodi tehaski, pidi ta laveerima nii põhja- kui idanaabrite tööstiili vahel. Pärnu kasevineeritehas on muide juba kolmas tööstus, mille käivitamise juures ta töötab.

Mis oli Pärnusse tulemise põhipõhjus: kas soov naasta Eestisse või oli see karjäärist tingitud?

Mõlemat. Soov Eestisse kolida oli põhiliselt seotud lastega, et nad kasvaksid üles Euroopa keskkonnas. Karjääri mõttes, kui oled samas ettevõttes üle kümne aasta töötanud, kuigi eri positsioonidel, siis tahad ikka midagi muuta.

Milline oli elu Venemaal?

Elasime Leningradi oblastis, 300 kilomeetrit Peterburist kirdes. Onega ja Laadoga järve ühendab Sviri jõgi ja me elasime jõe kaldal. Looduslikult väga kaunis koht, keset pakse kuusemetsi. Mina töötasin meie kontserni (Metsä Group, S. M.) suures saetööstuses. Alustasin projektiinsenerina ja viimased kolm aastat juhtisin tehast.

Peterburis käisime nädalavahetuseti linnaelu nautimas.