Muusikaliselt ei oska ma Aserbaidžaani edu “Eurovisiooni” lauluvõistlusel kuidagi kommenteerida. Ääremärkusi selle riigi mentaliteedi ja väljavaadete kohta võin palju teha, ent püüan piirduda vähestega.
Andres Herkel: Palju edu Aserbaidžaanile!
/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
20. mai 2011, 08:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Eurovisioon” annab väikese põhjuse viidata minu eelmisel aastal ilmunud raamatule “Aserbaidžaani kirjad”. Seal on juttu ajaloost ja poliitikast, kirjandusest ja eluolust. Muusika osas olen viidanud Üzeir Hadžõbäjovi (Hadžibekovi) esimesele oriendi ooperile “Leili ja Medžnun“ (1907). Rahvamuusikas ei saa mööda mugam’itest.
Ilmselt ei kuulu võidukas eurolaul pikas perspektiivis Aserbaidžaani kultuuriloo kuldraamatusse, kuid lühivaates on tegemist erakordselt olulise sündmusega. Aserbaidžaan on selle võidu nimel tegutsenud sihikindlamalt ja ilmselt suuremate panustega kui muud riigid. Raha, mida edu nimel mängu panna, on naftariigil palju.
Võitu oli küll raske ette näha, aga juba eelmiste aastate tulemused olid paljulubavad. Välisjõudude kaasamine Aserbaidžaani võidu nimel oli teadlik valik. Küllap oli suur tahtmine võita, kuid puudus lootus, et oma laulumeistrid toime tulevad.
Seepärast heideti pilk eduka Skandinaavia suunas, investeeriti julgesti ja nopiti viljad.
Kujutan ette, millist rõõmu ja rahulolu väljendab president Ilham Älijev. Aserbaidžaanis hinnatakse edu märke omal moel. Kiire majanduskasv kinnitab, et inimõiguste kallal urgitsemine on väiklane, ning võit Euroopa laulukonkursil ütleb, et tegemist on igas mõttes ülieuroopaliku riigiga.
Kahtlemata tunnevad võidu üle rõõmu inimõiguslased ja üsna lootusetusse opositsiooni jäänud poliitikud. Rahvuslik uhkus kuulub ju kõigile. Pole kuigi tark suruda rusikas taskusse ja mõelda, et võit on vesi presidendi ja valitseva klanni veskile. Euroopa tähelepanu keskpunkti sattumine tähendab, et osa valgusvihust langeb inimõiguste ja demokraatia olukorralegi. Inimõiguslastel tuleb see võimalus maksimaalselt ära kasutada.
Kuivõrd “Eurovisiooni” vedavad jõud on rahvustelevisioonid, meenutaks, kuidas Aserbaidžaanis avalik-õiguslikku televisiooni tehti. Üks kahest kanalist jäi edasi riigitelevisiooniks ja selle programm on siiani väga presidendikeskne. Teine kanal tehti ümber ja öeldi, et sellega on Euroopa nõuanne luua sõltumatu avalik-õiguslik televisioon täidetud.
Küllap on Euroopa ringhäälingute liidu isandatel nüüd põhjust olukorraga lähemalt tutvuda. Edu Aserbaidžaanile!
Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.