Väike ja vaikne toksija

Väike-kirjurähn.

FOTO: Karl Adami

Kõdunevate lehtede sahina ja lakkamatu vihmasaju saatel kõndisin piki vana taluteed, mida ääristasid nii suured saarepuud kui väärikad tammed ja hilissügiseselt punetavad pihlakad.

See rohtukasvanud tee viis kord küla ühe vanema talukoha juurde, kuid nüüd kasutan seda mina ja talukohani jõuan harva, sest sageli näen ja kuulen poolel teel sinna palju huvitavat. Nii ka sel hämaral pärastlõunal, mil kõrvu kostis peale vihmasaju vaikne toksimine.

Aja jooksul on mulle selgeks saanud, et järsku ei tohi lindu või looma silmates peatuda, vaid seda tuleb teha vaikselt ja sujuvalt, liialt reetmata. Ajasin külma vihma kiuste pea kuklasse, et leida kõrguvalt tammehiiglaselt üles toksija.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Loe ka neid

Tagasi üles