Valter Parve: Kultuurne linn – kahe käega poolt!

Pärnu linna põhimäärus ei vihja poole sõnagagi, et valitsejad peaksid põlispärnakatega koostööd tegema. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Pärnu linnavoli­kogu liige Jüri Lebedev on algatanud väga tänuväärse mõttevahetuse (PP 8.03), mille sisuks on kandideerimine 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile. Eriti asjakohane tundub olevat arvamus, et isegi kui seda­ konkurssi ei võideta, võiks juba ettevalmistus ise palju kasu tuua. Idee teha omamoodi inventuur selle kohta, mida head meil juba olemas on, aitaks selgemini aru saada sellestki, millise kandi pealt rohkem pingutama peaks.

Mõni näide: meil on suurepärase sisuga täidetud kultuuriehitised, kuid uue kunsti muuseumi saatuse hooleks jätmine lükkaks Pärnu kuhugi Euroopa tagahoovi. On spaade nädal, mis võiks linnale talvisel ajal tuntust lisada, kuid Hedoni spaad ja Tervise Paradiisi ühendavat promenaadi kattis läinud pühapäeval paks lobjakakiht peidetud sõnumiga: ärge meie linnavalitsuse peale nädalavahetusel eriti lootke. Viimase näitega tahan öelda, et elamise ja valitsemise kultuur on samavõrd tähtis kui teatrid, raamatukogud, muuseumid.

Oletame, et leitakse üksmeel ja raha ning kunstimuuseumi probleem saab Pärnule väärilise lahenduse, kuid missugune vägi tooks linnavalitsuse majja peremeheliku mõtlemise ja käitumise? Kirjutasin läinud suvel, kuidas Raeküla elanike omaalgatuse korras rajatud palliplatsile saadeti töömees, kes metallpostid vanarauaks saagis ilma, et keegi oleks vaevunud üles näitama lugupidamist kohalike inimeste vastu, nendega enne asja arutanud. Tahan uskuda, et tagantjärele käidi tehtu pärast vabandust palumas – juhtimiskultuuri oluliseks pidavas linnas olnuks see ainuvõimalik samm.