Pärnust turneed alustav USA räppar M-Dot: Mind motiveerib rahulolematus rahuloluga Täispikk intervjuu!

Michael Januario ehk M-Dot.

FOTO: Jennifer Rose

Reedel alustab Pärnust Euroopa turneed Bostoni räppar M-Dot ehk Michael Januario, kes soovitab loota ainult iseendale, et ärgata hommikuti senisest õnnelikumana.

Kas mäletate, mis teid räpi juurde tõi?

Mulle on alati meeldinud kirjutada: vahet pole kas luulet, lookesi või midagi, mida ma kuskil nägin. Ma arvan, et ma oleksin kirjutanud luulet või tegeleksin poetry slam’iga (luuleprõmm, toim), kui ma poleks väga varakult räppima hakanud.

Kes olid teie esimesed eeskujud, kes inspireerisid teid räppima? Näiteks mingid albumid või räpilahingud tänavatel.

Kui alustasin räppimisega, olin ainuke räppar keskkoolis. Tänapäeval on vastupidi: anomaalia on see, kui ei ole räppar. Kõik saavad sellega tegelda, sest see on nagu rääkimine – mina räägin, sina räägid – ja võidki öelda, et oled räppar.

Korvpall oli suur mõjutaja, sest korpalli mängides ümbritses mind hiphop, aga kuulates näiteks 2paci ja Onyxi albumeid, mõtlesin, et tahan samuti räppida.

Olete ühtlasi stuudiotehnik ja miksite ise oma muusika.

Jah, ma miksin ja salvestan oma lood ise, kuid alati on hea, kui on lisakõrvad. Nüüd on minuga koostööd tegema hakanud teisedki inimesed, kes teevad minu lugudele lisamikse. Minu homie Quiz on mind kõvasti aidanud. Samuti on mind lõppmikside puhul kõvasti aidanud El Greco. 

Ma tegelen heliga ja teen palju asju ise ja mina olen see, kes valib miksi lõppversiooni, kuid olen seejuures piinlikult täpne ega jää kunagi rahule. 

Ma poleks "egO anD The eneMyt" välja andnud, kui mind poleks tagant tõugatud. Kutid minu ümber ütlesid, et peab. Kuid ma ei taha kogu au endale. Mind ümbritsevad suurepärased inimesed, kes on paremad tehnikud ja produtsendid kui mina.

Kui selle peale mõtled, oled enda ainuke vastane sina ise.

Kuidas valite enda lugude teemad, kuna "egO anD The eneMy" on teemade poolest üsna erinäoline?

Mulle meeldib kontseptuaalne muusika, mitte ainult lõbu pärast räppimine. Mulle meeldib näidata oma oskusi silpide seadmisel, aga tahan, et mul oleks kontseptioon ja loo kuulamine oleks elamus nagu filmi vaatamine. 

Kõik võivad räppida, isegi juhul, kui nad teevad seda halvasti. Kohutavadki räpparid saavad kuulsaks, sest inimesed jälgivad nende tegemisi. Jääb muusika, mida kuulates lähed sellega kaasa ja suhestud sellega. Sa kuulad seda, et seda uuesti kuulata. Mitte ainult pidudel, sest peod ei kesta igavesti, elu aga küll.

Räägite väga kujundlikult ühe inimese teekonnast loos "Chrissy". Milline oli selle pala loomeprotsess?

See ei põhine ühe inimese lool. Meil kõigil on keegi, kes on sattunud alkoholi- ja uimastisõltuvuse ohvriks, ajades taga raha ja kuulsust. Ma olen näinud oma sõpru sel viisil kustumas.

Chrissy kui tegelane ei ole selles mõttes süütu, kuid maailm neelab ta alla ja põletab läbi. Pärast seda ei ole tal muud teha kui põletada oma eluküünal mõlemast otsast lõpuni. Ja väga paljud inimesed on mulle kirjutanud pärast selle loo kuulmist, et nad teavad kedagi, kellega nii on juhtunud. 

Kui kuulasin albumit, suhestusin looga "Days are all the same", kuna olen üsna sotsiaalmeediaga kaasneva glamuuri võõras inimene. Mis pani teid neid riime kirjutama?

Mees, me oleme robotid. Me oleme liiga palju oma telefonis. Me elame telefonis, ei vaata üles, vaid alla, põrgates vastu seinu nii kujundlikus kui otseses mõttes. See kehtib ka minu kohta. Jumal tänatud, et mul ei ole isiklikku Facebooki kontot. Kõik minu kodulehed on loonud produktsioonifirma.

Tüdrukud teevad enesetapu, sest liiga vähesed laigivad nende pilte. See on meie ühiskonna viga, samal ajal inimlik viga, sest me oleme niivõrd iseendasse armunud ja arvame, et me väärime seda ja toda. Minagi olen selles süüdi. Kuid mida rohkem oleme telefonis, seda vähem reaalselt suhtleme ja seda enam irdume ühiskonnast.

Ma ei ole sotsiaalmeedia vastane – see on suurepärane tööriist, kuid inimesed ei kasuta seda õigesti, sest me oleme inimesed. Nagu kommunism: see on suurepärane paberil. Inimestena oleme ahned, isekad ja nartsislikud. Inimesi huvitab, kellele meeldivad nende fotod – mina ei suuda seda teha. Kui mul oleks sotsiaalmeedia konto Facebookis, ei saaks ma oma tööd tehtud.

FOTO: Jennifer Rose

Kustkohast teemad tulevad? Kõnnite ringi ja vaatate, mis toimub?

Minu vanuses (34, toim) peab inspiratsiooni otsima ja muusikat luues ennast motiveerima. Üks asi on mõelda, kuidas ma saaksin panna kokku suurepärase albumi, aga tuuridel käimine ja maailma nägemine on kindlasti oluline. Ja mitte ainult ilu, vaid eluheitlusedki.

Panetegi palju rõhku väljaspool USAd tuuritamisele. Euroopas olete seitsmendat korda. Miks nii?

Ma tahan teha asju veidi teisiti, kui enamik teeb. Ma ei taha olla lihtsalt räppar, sest kõik võivad öelda, et nad on räpparid. Kuidagi peab eristuma: avaldad albumi vinüülil, lendad Euroopasse. Teed lugusid inimestega nagu Method Man ja Hi-Tek, kellega on väga keeruline koostööd teha nende staatuse pärast.

Euroopasse tulek oli mu nimekirjas veel üks asi, mida tahtsin teha. Suurepärane on see, et ma tegin selle ära, aga seegi, et Euroopas armastatakse endiselt ehtsat hiphoppi. Traditsioon Euroopas tuuritada sai alguse juba džässmuusikutest, kes tulid Euroopasse 1950-1960ndatel, kui nende muusikat ei hinnatud USAs nii kõrgelt. Montreux Šveitsis on Euroopa džässipealinn, kus on Louis Armstrongi, BB Kingi ja paljudest teiste džässmuusikute kujud. Hiphop on selle traditsiooni jätk.

Minule kui hiphopikaugele inimesele on räpp lahing eri esitajate subjektiivse tõe ja reaalsuse vahel, mis muutub lahinguks riimide ja muusikasämplite meisterlikkuse vahel. Mis teid seejuures edasi liikuma motiveerib?

"egO anD The eneMy" albumi nimi ja käsitletavad teemad on täpne vaste sellele, mida sa just kirjeldasid. Kui selle peale mõtled, oled enda ainuke vastane sina ise. Vastaseks sinu uhkus ja liigne enesekindlus. Minu puhul see, kui ma näen kedagi, kellel on midagi, mida ma arvan ennast väärivat. Aga sul ei ole midagi, sest sa pead selle ise saavutama.

Mind motiveerivad paremini esinema teised räpparid, aga peaksin end ise tagant sundima. Lõpuks oled sa ainuke inimene, kellest sõltub, kas su looming on kõrgel tasemel. Ja kui ei oota peale enda kelleltki midagi, ärkad õnnelikumana.

Ent konkurents motiveerib mind: kui inimesed ei kaasa mind oma lugudesse, ei taha mind esinema, ei vasta mu kirjadele. Kui ülejäänud esinejatel on avalikkuse tähelepanu ja neil läheb hästi, siis mina pean tegema rohkem ja olema parem. Ma pean looma paremaid riime, selmet endaga rahul olla.

Mind motiveerib rahulolematus rahuloluga. Kui mind lõpuks enam ei ole, tahaks ma olla andnud endast parima, jätmata midagi juhuse hooleks. Ma ei ole räppar, kes käib väljas ja paneb pidu, vaid ma teen tööd sellega, mis tööd vajab.

M-Dot ehk Michael Januario

Sündinud 1984. aastal USAs Bostonis ameerika-itaalia perekonnas.

Mänginud korvpalli BHCC, MCLA ja Fitchburgi ülikooli eest.

Bakalaureusekraad inglise keeles.

Allikas: Vikipeedia

Tagasi üles