Võit tuli, aga tuleb tunnistada, et üpris raskelt.
Nojah, me olime nagu Venemaa eelmise sajandi algul, kui nad sõitsid Londoni olümpiale, aga jäid kaks nädalat hiljaks. Meie kõrvade vahe ajaarvamist mõõdeti ka kalendriga nüüd.
Treeningute ja viimaste mängude põhjal on jäänud võistkonnast hea mulje, aga täna ikkagi tuli järjekordne tõestus, et meie mobiliseerimis- või rahvakeeles kättevõtmisoskus on kehvakene. Meid päästis ühes geimis üks, teises geimis teine mees, kes lõi mõne otsustava pikema serviseeria. Võidetud geimides ilma serviseeriateta oleks me püstihädas olnud.
Millega võib rahule jääda, millega mitte?
Selgelt rahule võib jääda varumeeste pingiga. Ma ei taha hakata kedagi tümitama, aga ma ei leia ühtegi põhjust, miks kedagi võiks kiita nendest platsil olijatest.
Väga aeglaselt toimis see kõrvadevaheline pool. Täiesti jah, ma ei saa aru ... Pingetaluvus on ikka kehvakene. Sellise mänguga saame Saaremaal, kui sinna pääseme, medalistidele õnne soovida. Meil seal küll sellise mänguga midagi teha pole.
Lähete räägite meestega ka nüüd paar sõna. Kas toon on kurjemapoolne?
Selles mõttes, et tuleb ikka aru saada. Tartu korvpallitreener Priit Vene ütles hiljutises artiklis väga hea lause, mille peale ma pole tulnudki, et paljusid mehi tuli treenima õpetada. Ma mõtlesin, et treeningutel on kehvad päevad ja nii ja naa, väsimus. Aga selle lause üle hakkan tulevikus tõsiselt mõtlema.